Eessõna

Please share if you want to help to promote peace!

Sellest ajast peale, kui ma lastele raamatuid kirjutan, on alati olnud minu südameasjaks, käsitleda sõja ja rahu keerulist teemat lastele arusaadavas vormis. Mulle näib, et sellest, kui lastele jutustada, et sõda on kole ja rahu palju ilusam, üksi ei piisa. Kuigi see oleks loomulikult juba edusamm võrreldes sõduriseisust ning sõjategusid ülistava noortekirjandusega, mis on ju samuti eksisteerinud. Aga enamik meie laiuskraadi lapsi teavad, et sõda on midagi hirmsat ning et rahu on palju ilusam. Aga kas rahu on võimalik saavutada? Või on sõda ehk paratamatu saatus, mis inimesi ikka ja jälle tabab? Kas ei näita meile mitte ajalootund nagu igapäevased õhtused uudisedki, et sõda on alati ja kõikjal maailmas olnud? Rahu kultuur, teiste mõistmine, konfliktide rahumeelne lahendamine - see on kõik kena ja hea - aga mis siis, kui teised ei taha?

Ma ei suuda endale ette kujutada, kuidas me võiksime sõda inimkonna elust välja juurida, kui me ei uuri põhjuseid, mis sõja esile kutsuvad. Alles siis, kui tuntakse ära haiguse põjustajad, saab tema vastu sihipäraselt ja mõjusalt võidelda.

Ma tegin küll ajalooloengutest ülikoolis sageli poppi, kuid iseenda jaoks olen ma ajaloo uurimist tänaseni jätkanud, sest kirjanikuna on mind loomulikult alati huvitanud küsimus, mis küll määrab inimeste tegemisi ja mõtteid. Aga loomulikult ei saa ma väita, nagu oleksin ma leidnud tarkade kivi ning nagu suudaksin ma oma juttudes lõplikult ära seletada, mis siis ikkagi on sõja põhjusteks. Ja ma ei saa pakkuda ka ühtki valmis retsepti tulevaste sõdade vältimiseks. Ent need jutud püüavad olla siiski enamat kui niinimetatud "mõtteärgitused". Kirjanikud tahavad alati pelgalt mõtteärgitusi pakkuda, aga kunagi peab keegi mõtlema ka hakkama. Jutud, mis ma siia kokku olen kogunud, püüavad näidata suunda, kust võiks edasi mõelda. Nad püüavad edasi anda tunnetust selle jaoks, kust ja kuidas võiks otsida sõja põhjuseid.

Jutt "Unistaja" valmis ühe Ötztali workshop-nädala vältel, mille korraldajaks oli kultuuriinitsiatiivgrupp "Feuerwerk" ("Ilutulestik") ning mis oli pühendatud teemale "Vaba nagu tuul ja pilved". Mina kirjutasin seal lastega "Tuule- ja pilveraamatu".

Jutu "Sinine poiss" kirjutasin ma saksa telekanali ZDF lasteseriaalile "Siebenstein". Ma kirjutasin selle veidi aega peale 1989. aasta "pööret", mil kogu maailm oli haaratud lühiajalisest rahueufooriast. Kui jutt ilmus raamatu kujul, oli Lahesõda juba tegelikkuseks saanud. See jutt räägib hingelisest kalestumisest, mida hirm võib põhjustada. Jutu puänt pole mitte see, et poiss lõpus oma püssi minema viskab, vaid see, miks ta selle minema viskab. "Sa võiksid ehk oma püssi minema visata" ei ole piisav. Kõigepealt peab olema lootus muutusele.

Sarnaseid mehhanisme näitab ka jutt "Porgandiplaneedil". See näitab, kuidas üks kindel kooselu süsteem võib omandada omaette dünaamika, nii et midagi selle juures ümber korraldada muutub väga keeruliseks, ning kuidas isegi neist, kellele süsteemi poolt ülekohut tehakse, selle kaitsjad saavad.

Jutt "Hortuse planeedi kummalised inimesed" räägib lihtsalt sõjapidamise hinnast.

"Sõda Marsil" on katse näidata, kuidas tõsiasi, et igaüks järgib oma - õigupoolest süütuid - huvisid, võib viia tulemusteni, mida keegi ei soovi.

Ka jutt "Ori" räägib sellst, kuidas võib juhtuda, et inimesed loovad süsteeme, mille vangideks nad hiljem ise muutuvad.

Jutus "Head arvutajad" arendatakse antud teemat edasi. Ma kirjutasin selle loo pärast majandusteadlase Mancur Olsoni raamatu "The Logic of Collective Action" lugemist. Selles raamatus peab autor teoreetiliselt võimatuks, et suur grupp "ratsionaalselt enese huvides tegutsevaid isikuid" (see on kaasaegse majandusteaduse lemmikmudel) teeks midagi ühise asja nimel, ning seda isegi siis mitte, kui igaüks neist teab, et ühine tegutsemine oleks kõigile kasulikum. Ta tõestab ka, miks on väiksemate, ülevaatlike gruppide jaoks lihtsam midagi ühise asja nimel teha kui tõesti suurte gruppide puhul.

"Kummaline sõda" näitab passiivse vastupanu üht võimalikku vormi. Milline vastupanuvorm võimalikuks osutub, sõltub muidugi kallaletungijate kaalutlustest. Kui kallaletungijate eesmärgiks on teise rahva lõplik hävitamine, pole võimalik seda vastupanu vormi rakendada. Enamik sõdu peetakse ent siiski selleks, et rahvaid alistada, mitte et neid hävitada.

"Arobanai" jutustab pügmeede elust ja on üks näide korilasnaiste ja küttide eluvormist. See lugu põhineb Colin Turnbulli uurimustel.

"Tähemadu" seevastu on noore asteegi sõdalase lugu ning lugu Asteegi riigi tekkimisest.

Mõlemad lood vastandavad teineteisele üht rahumeelseimat ja südamlikeimat ning üht sõjakaimat ja julmimat ühiskonda, mis sellel planeedil eales on eksisteerinud. Neid peaks lugema koos ning võrdlema elu erinevaid aspekte mõlemas ühiskonnas. Kuidas on võimalik, et sama liigi esindajad võivad nii erinevalt tunda, mõelda ja käituda?

Lugu "Kaks vangi" püüab selgitada mänguteooriast tuntud "vangidilemmat", klassikalist mudelit selle kohta, kuidas igati ratsionaalsest püüdest iskliku kasu poole tõuseb ikkagi kahju kõikidele osapooltele. Kuni hoitakse kinni selle mudeli tingimustest, ei ole ka võimalik lahenduseni jõuda.

"Aruanne Ühinenud Päikesesüsteemide Nõukogule" on kõikide teemade kokkuvõte ja näitab ehk seda, millisele äratundmisele jõudis sinine poiss neil aastatel, mil ta uuris läbi teleskoobi sinist planeeti. Selle jutu esialgse versiooni kirjutasin ma samal workshop-nädalal Ötztalis, kus lapsed võisid minult endale jutte tellida. Üks tüdruk, kes kannab juhuslikult sama perekonnanime nagu mina ja kelle eesnimi on Nina, tõi mulle tookord sedeli, millel seisis: "Martin, ütle mulle, palun, miks sõda olemas on." Jutt põhineb muuhulgas Lewis Mumfordi uuringutel ("Der Mythos der Maschine"), aga loomulikult ka minu enda mõtsiklustel. Ma olin varem arvamusel, et kunagi oli aeg, mil inimesed sõda üldse ei tundnudki. Kui ma lugesin Jane Goodalli sulest sõjast simpanside hulgas, pidin ma oma arvamust muutma. Ka korilasnaiste ja küttide (Ma ei kirjuta kahel põhjusel korilasmehed ja -naised ning kütid: 1.: Jahipidamine oli esmajoones meeste ala, ka seal, kus naised jahist osa võtsid, ning 2.: Meeste toodud liha oli küll teretulnud delikatess, ent peamiseks toiduallikaks jäid ikkagi puuviljad, juurikad, marjad, seened jms., mida korjasid põhiliselt naised.) ajastul võis juhtuda, et ühel grupil tuli otsida uus jahiala ning et nad sattusid seejuures teiste valdustesse. Siiski piirdus sõda teise grupi minemapeletamisega. Sõda võis küll ette tulla, ent see ei olnud kultuuri oluline osa. Alles põllumajanduse areng andis inimestele põllupidamise ja karjakasvatamise näol võimaluse varusid koguda, nii et neil jäi üldse sõjapidamiseks aega ning ohvrite poolel olid varud need, mida võis röövida röövitavaid seeläbi tingimata hävitamata. Sõda muutus väljakujunenud ühiskondlikuks korralduseks, sest ta oli vahend, mille abil sai koondada väiksemate inimgruppide varusid ja investeerida vahenditesse, mis tõid endaga kaasa tootlikkuse kasvu ning seega veelgi suurema hulga varude tootmise, mida võis omakorda edasiminekusse investeerida jne. Ning sõda oli hoopis efektiivsem vahend, kui seda oleksid näiteks olnud läbirääkimised ja vabatahtlikud liidud. Seejuures pole otsustavaks teguriks mitte ühe üksiku võimukandja või sõdalase motiivid. Looduses tekivad omadused, nagu näiteks sarved, tänu juhuslikele mutatsioonidele. Sarvede püsimajäämine või kadumine sõltub sellest, kas nad pakuvad oma kandjaile eelisi soo jätkamisel või kujutavad endast hoopis takistust. Mõni pealik võib alustada sõda vihkamisest naabri vastu, võimuihast, usulistel kaalutlustel, puhtast uhkusest, kuhjunud agressiivsusest, seksuaalsest frustratsioonist, millest iganes. Ent pideva institutsioonina võib sõda püsima jääda tänu sellele, et ta soodustab suurtes riikides inimeste kokku koondamist ja võimaldab nii ka nende varude koondamist, sest teisalt nõuab sõda suurelt osalt inimestelt rohkem varusid, kui need oleksid vabatahtlikult nõus ühisesse ettevõtmisse või tulevikku investeerima. Eelised ühiskonna jaoks ei pruugi aga olla sugugi eelised üksikisiku jaoks. Viiesajast vabast taluperest koosnev kogukond on tõenäoliselt õnnelikum kui 100 000-st taluperest koosnev sõjapealiku juhtimise all tegutsev armee. Siiski suutis templite ja preestrikoolidega pealinn, kus uuriti tähtede kulgu, lubada endale ainult riiki, mida valitses sõjapealik.

Agressioon, milleks inimesed võimelised on, on kindlasti eelduseks sellele, et sõdu üldse peetakse, ent see ei ole sõja põhjuseks. Olid Austria-Ungari Keisririigi noored mehed 1914. aastal agressivsemad, kui näiteks 1880. aastal? Või muutus keiser alles vanaduspäevil agressiivseks? Sageli tuleb inimeste agrssiivsust ja nende viha naabrite vastu kõigepealt õhutada, et nad oleksid valmis end või oma lapsi sõtta kiskuda laskma. Ent samas tuleb sõdurite agressiivsust sageli ka ohjeldada. Sellal, kui inimesi kasvatatakse teatud eriüksuste jaoks ühelt poolt raevutsevateks sõdalasteks, nagu näiteks Rohelised Baretid Vietnamis, vajab kaasaegne armee esmajoones inimesi, kes on distsiplineeritud ning käituvad usaldusväärselt, seega inimesi, kes lasevad end nii vähe kui võimalik emotsioonidest juhtida. Inimolendi võime käituda asjalikult, tundetult on ehk veel palju ohtlikumgi kui tema võime agressiooniks. Kui tähtsad ka kõik kasvatusmeetodid poleks, mille eesmärk on agrssioonide vähendamine, võõraste kultuuride mõitsmine, võime lahendada omavahelisi konflikte rahumeelselt - sõja põhjusi ei suuda nad siiski kõrvaldada. 

Tööstuslik turumajandus, mis valitseb täna inimeste kooselu meie planeedil, on rohkem kui ükskõik milline varasem ühiskonnavorm tootlikkuse tõusu peal väljas, selle peal väljas, toota veel vähesema tööga veel rohkem kaupu ning investeerida ülejäägid ostekohe jälle tootlikkuse tõusu ja produktiivsusesse. See viib mitte üksnes selleni, et me põrkume peagi planeedi ökoloogilise kandejõu piiridele. Siin peitub ka uute sõdade seeme. Öeldakse, et tulevasi sõdu võidakse pidada napimaks jäävate ressursside, näiteks vee pärast. Ometi on samuti mõeldav, et tulevasi sõdu peetakse suurte majandusblokkide vahel ja selle nimel, kes kellele mida müüa tohib.

Et tulevasi sõdu vältida, peavad 6 miljardit inimest - ja varsti on neid 7 ja 8 miljardit - jõudma uute majandus- ja kooseluvormide osas ühisele seisukohale. Ainult siis, kui nad omavad infot üksteise kohta ja kooskõlastavad omavahel oma tegevuse, võivad nad isikliku kasu otsinguil vältida kahju suurendamist kõigi jaoks. Eesmärgiks ei tohi enam olla mitte pidev tootlikkuse tõus - ikka vähema tööga ikka rohkem toota; inimestevahelise suhtluse peasisuks ei tohi olla mitte esemete vahetus; asjaolu, et esemeid suudetakse valmistada üha vähema töökuluga, ei tohi mitte selleni viia, et toodetakse ikka enam ja enam esemeid, vaid et inimesed saaksid vabanevat aega kasutada sotsiaalsete teenuste omavaheliseks vahetamiseks - kunst, meelelahutus, hoolekanne, ravimine, õpetamine, uurimine, sport, filosoofia...