Sinine poiss

Please share if you want to help to promote peace!

Kaugel tähtede taga on kõik hoopis teistsugune kui siin. Ja veel kaugemal on kõik veelgi teistsugusem kui seal, kus kõik on hoopis teistsugune kui siin.

Aga kui lennata päris kaugele, päris kaugele, hoopis kaugele ära, sinna, kus kõik on hoopis teistsugune kui igalpool mujal, siis oleks seal ehk jällegi peaaegu täpselt nii nagu siin.

Võib-olla on selles kauges paigas üks planeet, sama suur kui meie Maa, ja võib-olla elavad sellel planeedil inimesed, kes näevad peaaegu samasugused välja kui meie, ainult et nad on sinist värvi ja saavad oma kõrvad kokku voltida, kui nad midagi kuulda ei taha.

Ja võib-olla oli kord sellel kaugel planeedil puhkenud suur sõda, ja paljud sinised inimesed olid surma saanud. Paljud orvud olid maha jäänud, ning ühe maja varemetel, mille pommid olid purustanud, istus üks väike sinine poiss ja nuttis oma isa ja ema pärast. Ta istus seal niimoodi kaua aega ja nuttis, aga siis jättis ta nutmise, sest pisarad olid otsa saanud. Ta tõstis krae üles, pistis käed taskusse ja läks. Kui ta kivi silmas, virutas ta tollele jalaga, ja kui ta lille nägi, astus ta sellele peale.

Üks väike koer tuli poisile vastu, vaatas talle otsa ja liputas saba. Siis pööras koer ringi ja vantsis poisi kõrval, nagu oleks ta otsustanud teda saata.

"Mine minema!" ütles poiss koerale. "Sa pead ära minema. Kui sa minu juurde jääd, pean ma sind armastama hakkama, ja ma ei taha enam kunagi elus kedagi armastada."

Koer vaatas talle otsa ja liputas rõõmsalt saba. Siis leidis poiss püssi, mis lebas ühe surnud sõduri kõrval. Ta tõstis püssi üles ja näitas seda koerale. "See püss võib su maha lasta!" ütles ta kurjalt. Selle peale jookis koer minema.

"Sinu võtan ma kaasa!" ültes poiss püssile. "Sinust saab minu hea kaaslane." Ja ta tulistas püssist ühe surnud puu pihta. Ühelt väljalt leidis ta mahajäetud lendrolleri. Ta istus sisse ja proovis seda käivitada. Lendroller oli töökorras.

"Nüüd on mul püss ja lendroller," ütles poiss. "Nemad peavad nüüd minu perekond olema. Ma oleks võinud olla ka koer, aga ta saaks võib-olla surma, ja siis peaksin ma nutu kätte surema."

Poiss lendas lendrolleriga, kuni nägi maja, millest tõusis suitsu. "Seal elab veel keegi," ütles poiss. Ta lendas ümber maja ja vaatas akendest sisse. Toas oli vaid üks vana naine, kes tegi süüa.

Poiss parkis oma lendrolleri maja ette, võttis püssi ja läks sisse.

"Mul on püss!" ütles poiss vanale naisele. "Sa pead mulle midagi süüa andma!"

"Ma annaksin sulle ka niisama midagi," ütles vana naine, "sa võid oma püssi rahulikult ära panna."

"Sa ei tohi minu vastu kena olla!" ütles poiss kurjalt. "Minu püss võib su maha lasta!"

Siis andis vana naine talle süüa, ja poiss lendas edasi.

Nii elas poiss nüüdsest. Ta seadis enda jaoks sisse peidupaiga ühes mahajäetud majas. Kui tal kõht tühjaks läks, lendas ta kuhugi, kus elasid inimesed, ja sundis neid oma püssiga talle midagi süüa andma.

Muidu aga lendas ta mahajäetud lahinguväljade kohal ning korjas relvade ja sõidukite osi, mis sinna olid lebama jäänud. Ta tõi kõik oma peidupaika.

"Ma ehitan endale hiigeltankroboti!" ütles ta iseendale. "Ta saab olema sada meetrit kõrge ja sadatuhat tonni raske, ja päris üleval tema peas saab olema minu juhikabiin. Siis olen ma võimas, ja keegi ei saa mulle midagi teha."

Ühel päeval tuli poisi peidupaigast mööda tüdruk. Poiss läks oma püssiga õue ja ütles: "Sa pead ära minema! Minu püss võib su maha lasta!"

"Ma ei taha sinult ju midagi," ütles tüdruk. "Ma tulin ainult vaatama, kas seened on jälle kasvavama hakanud."

"Sa pead ära minema!" ütles poiss. "Ma ei taha kedagi oma lähedusse!"

"Kas sa oled siis päris üksi?" küsis tüdruk.

"Ei," ütles poiss, "mul on püss ja lendroller, nemad on minu perekond. Ja ühel päeval saab mul olema hiigeltankrobot!"

"Kas sul pole siis kedagi elusat?" küsis tüdruk.

"Mul oleks võinud koer olla. Aga kui ta oleks tapetud, oleksin ma pidanud nutu kätte surema."

"Mul pole ka õieti kedagi," ütles tüdruk. "Me võiksime kokku jääda."

"Ma ei taha kedagi, keda mu püss võib maha lasta!"

"Siis pead sa endale leidma küll kellegi, keda ükski püss maha lasta ei saa!" ütles tüdruk ja läks ära.

Poiss ehitas endale aga hiigeltankroboti ja istus selle sisse. Ta istus päris üles roboti pea sisse, sinna, kuhu ta oli ehitanud juhikabiini.

Siis asus ta teele ja sõitis oma hiigeltankrobotis läbi kogu maa. Igal pool karjusid inimesed, kui nad teda tulemas nägid, ning tahtsid minema joosta. Aga nad ei pääsenud hiigeltankroboti eest.

Poisil oli üleval juhikabiinis mikrofon, ja hiigeltankroboti suu karjus kõike, mida poiss selle sisse ütles. "Kas siin on kedagi, keda püss ei saa maha lasta?" röökis robot. Aga kuhu poiss ka iganes läks, igal pool jooksid inimesed tema eest ära, ning ta ei leidnud kunagi kedagi, keda püss maha lasta ei saa.

Ühel päeval aga nägi ta kõrgelt ülevalt juhikabiinist, et all oli keegi, kes ei jooksnud ta eest ära, vaid jäi seisma ja hüüdis midagi ülespoole. Poiss oli aga nii kõrgel üleval, et ta ei kuulnud, mida.

"Võib-olla on see keegi, keda püss ei saa maha lasta?" mõtles poiss ja ronis alla. See oli seesama vana naine, kes oli talle tookord süüa teinud.

"Kas sa tahtsid mulle midagi öelda?" küsis poiss.

"Jah," ütles vana naine. "Ma olen kuulnud kellestki, keda püss ei saa maha lasta. Ma arvasin, et ma pean seda sulle ütlema."

"Ja kes see on?" küsis poiss.

"See on üks vana mees, kes elab üleval kuu peal."

"Siis ma pean ta üles otsima," ütles poiss, "sest ma ei taha kedagi, keda püss saab maha lasta." Ja ta vajutas ühte kangi, ja tema hiigeltankrobot muutus hiigeltankraketiks ning ta lendas sellega kuule.

Üleval kuu peal pidi poiss kaua otsima. Aga lõpuks leidis ta vana mehe üles. Too istus teleskoobi ees ja vaatas alla sinisele planeedile.

"Kas sina oled see, keda üksiki püss maha lasta ei saa?" küsis poiss vanalt mehelt.

"Ma arvan küll," ütles vana mees.

"Ja mida sa seal oma torus näed?"

"Ma uurin inimesi all planeedil."

"Võin ma ehk sinu juurde jääda?" küsis poiss.

"Võib-olla," ütles vana mees. "Miks sa tahad just minu juurde jääda?"

"Sellepärast, et ma ei taha kellegi juurde jääda, keda maha lasta saab. Kui mu vanemad surid, nutsin ma nii kaua, kuni pisarad otsa said. Mul oleks võinud koer olla, aga kui ta oleks tapetud, oleksin ma pidanud nutu kätte surema. Ma oleksin võinud ka ühe vana naise või ühe väikese tüdruku juurde jääda. Aga nad ei olnud püssikuulide vastu soomustatud, ja kui nad oleks tapetud, oleksin ma pidanud nutu kätte surema."

"Olgu pealegi," ütles vana mees, "sa võid minu juurde jääda. Mind ei saa keegi maha lasta, sest siin ei ole püsse."

"Kas see ongi kõik?" küsis poiss.

"Jah, see ongi kõik," ütles vana mees.

"Ma võtsin aga oma püssi kaasa."

"Kahju," ütles vana mees, "nüüd sa ei saa minu juurde jääda. Sinu püss võiks mu maha lasta."

"Tähendab, ma pean jälle ära minema," ütles poiss.

"Jah," ütles vana mees.

"Kahju," ütles poiss.

"Sul on kahju?" küsis vana mees.

"Jah," ütles poiss, "ma oleksin hea meelega siia jäänud."

"Sa võiksid ehk oma püssi minema visata?" ütles vana mees.

"Võib-olla," ütles poiss.

"Ja siis sa võiksid ju minu juurde jääda," ütles vana mees.

"Võib-olla," ütles poiss. "Ja mida ma siis teeksin?"

"Sa võiksid läbi selle teleskoobi vaadata. Siis sa võiksid ehk välja uurida, miks inimesed seal all sõdu peavad."

"Ja miks nad peavad sõdu?"

"Jaa, mina ka ei tea. Tõenäoliselt on see sellega seotud, et nad ei tea üksteisest piisavalt palju. Et neid on nii suur hulk ja et nende elu on nii keeruline, et keegi ei tea, millised on tema tegude tagajärjed. Et nad ei tea, kust tuleb liha, mida nad söövad, ja kuhu läheb leib, mida nad küpsetavad. Et nad ei tea, kas rauast, mida nad maa seest kaevandavad, tehakse ekskavaatoreid või kahureid. Et nad ei tea, kas nad seda liha, mida nad söövad, mitte teiste eest ära ei söö. Kui nad end niimoodi ülevalt näha võiksid, mõistaksid nad võib-olla paljutki paremini."

"Siis peaks neile seda näitama?" ütles poiss.

"Võib-olla," ütles vana mees, "aga mina olen selleks liiga vana ja liiga väisinud."

Alles nüüd lasi poiss püssi käest, ja see kukkus läbi maailmaruumi alla planeedile, ning purunes seal.

Poiss jäi aga pikaks, pikaks ajaks vana mehe juurde kuule ning vaatas läbi teleskoobi ja uuris inimesi,kes elasid seal all. Ning võib-olla lendas ta ühel päeval alla ja selgitas neile, mida nad valesti tegid.

Author's comments