Tähemadu

Please share if you want to help to promote peace!

Siin ma olen. Ma tantsin. Me tantsime pikas reas, ehitud jumala auks. Varsti oleme me Huitzilopohtli juures, varsti saadame me päikest tema taevasel teel. Me olime sõdalased, nüüd oleme me vangid. Me tantsime pikas reas, ning meie ees seisavad ohvripreestrid. Me tantsime pikas reas ning me kukume mees mehe järel maha, ohvriks jumalaile. Varsti torkavad nad ka mulle mustast kivist noa rindu, minu veri voolab üle ohvrikivi ning nad lõikavad mu südame välja. Minu veri on jumalate toiduks. Minu veri on Huitzilopohtli, päikese toiduks.

Ma tantsin. Nad andsid mulle suhkruroonapsi juua, nüüd olen ma kerge ja tantsin. Algul olin ma kurb, et ma polnud ise see, kes vaenlase vangi võttis. Aga nüüd olen ma kerge - minu läbi päästetakse maailm, minu ohver lepitab jumalad, et nad maailma ära ei hävitaks. Ma tõusen üles Huitzilopohtli juurde, ma saadan teda taevas. Ja siis saab minust koolibri nagu kõikidest vapratest sõdalastest, kes on võitluses langenud, kes võitluses ohverdati, ja ma lendan lillelt lillele ja olen alati rõõmus, nii kaua, kuni maailm eksisteerib.

Nii on see alati olnud ja nii peab see olema.

Ma tantsin, ja ma tulen ohvrikivile üha lähemale. Ma tantsin ja sellal, kui ma tantsin, meenutan ma:

Ma sündisin ozelotokuu esimesel päeval ja nii määras mulle saatus ette surma sõjavangina. Kui ma ilmale tulin, ütles mulle ämmaemand: "Armastatud poeg, tea, et su kodu ei ole su sünnikodu, sest sa oled sõdalane, sa oled quecholli-lind ning maja, kus sa ilmale tulid, on vaid pesa. Sulle on määratud kosutada päikest oma sõprade verega ning toita maad nende ihuga." Nii tervitatakse kõiki poisslapsi. Oleksin ma tüdruk olnud, oleks ta öelnud: "Sa pead olema kodus nagu süda keha sees. Sa ei tohi kodust lahkuda, sa pead olema nagu tuhk leel." Minu sünni puhul peeti palju kõnesid, sugulased ja sõbrad tulid ning ühelt ennustajalt küsiti minu saatuse kohta. Ta määras kindlaks minu ristimispäeva ning mind pritsiti sel päeval mitmeid kordi veega ja ämmaemand ütles need sõnad: "Haara ja võta vastu, sest veest saad sa selles ilmas elama, veest kasvad ja haljendad sa; vesi kingib meile selle, mida me eluks vajame." Siis valisid nad minu jaoks välja nime Citlalcoatl, see tähendab Tähemadu.

Kaheksa aastat elasin ma oma isa majas. Niipea, kui ma käia ja rääkida oskasin, pidin ma juba vett ja puid tooma ja isa turul saatma. Hiljem õppisin ma kala püüdma ja purjetama, minu õed õppisid aga ketrama ja kuduma, nad koristasid maja ning jahvatasid käsikivil maisi.

Kaheksa-aastaselt viis isa mind Calmecaci - templikooli - ja mitte tavalisse sõdalastekooli. "Kuula, mu poeg," ütles ta mulle, "sa ei saa tunda ei austust ega lugupidamist. Sind jäetakse tahaplaanile, põlatakse ja alandatakse. Sa hakkad iga päev agaaviokkaid lõikama, et pattu kahetseda. Sa pead end okastega torkama ja oma verd ohverdama ning öösiti aetakse sind üles, et sa külmas vees kümbleksid. Karasta oma keha külmas, ning kui tuleb paastuaeg, siis ära katkesta seda ning ära näita paastudes ja patukahetsusharjutusi tehes midagi välja."

Templikoolis õppisin ma olema mees. Meilt nõuti ohvreid ja enesesalgamist. Öösisti pidime me mägedes jumalatele viirukit ning oma verd ohverdama. Päeval pidime me templi põldudel tegema rasket tööd. Väikseimagi eksimuse eest karistati rangelt. Mõnikord ma nutsin ja mõtlesin, kui raske see on, olla sõdalane ja mees. Ent ajapikku muutusin ma tugevamaks. Ja ma põlgasin poisikesi, kes käisid tavalises sõdalastekoolis. Nad pidid puid rauima ja veekraave ja kanaleid puhastama ning kogukonnamaadel kündma. Aga päikeseloojangul läksid nad käik Cuicacalcosse, laulude majja, ning tantsisid ja laulsid seal kuni keskööni ja magasid tüdrukute juures, kellega nad abielus ei olnud. Nad käisid üksnes nende sõdalastega läbi, kelle tegusid nad imetlesid ja keda nad järele aimata püüdsid. Kõrgematest asjadest, teadusest, kunstidest ja jumalaaustusest ei olnud neil aimugi.

Meie, Calmecaci õpilased, olime kõrgemate ülesannete jaoks määratud, meist võisid saada preestrid või ametnikud. Templis õppisin ma enesevalitsust ja karmust. Aga ma õppisin ka väärikalt kõnelema ja tervitama, kombeid, mis valitsesid keisri õukonnas, ning kuidas kohelda ametnikke ja kohtunikke. Ma õppisin ka täheteadust ja unenägusid seletama, aastate arvestamist ja ennustamiskalendrit. Ma õppisin arvude ja nimede tähistamiseks maalima märke ja pilte ning desifreerima meie esivanemate kirja. Ja ma õppisin meie rahva pühasid laule, laule, millega austatakse jumalaid ja laule, mis pajatavad asteekide ajaloost. Sest me oleme suur ja võimas rahvas ja kõik maailma rahvad kardavad meid.

Kunagi rändasime me välja meie esimeselt kodumaalt Aztlanist, mille järgi meid asteekideks nimetatakse. Legendid jutustavad, et Aztlan oli ümbritsetud veega ja et meie elasime seal kalurielu. Algul olime me vaesed, me katsime end loomanahkadega ning meil polnud midagi peale noolte ja vibude ning viskelaudade meie odade jaoks. Me polnud paremad kui metsinimesed, kes elasid meie riigist põhjapool.

Meie juhtideks olid neli preestrit, kes kandsid pilliroost kirstu. Selle sees oli meie jumal, Huitzilopohtli, kes nendega rääkis ja neile ütles, mida me tegema pidime. Peale seda, kui me olime Aztlanist lahkunud, käskis meie jumal meid end nüüdsest "kuuinimesteks" - Mexica rahvaks - nimetada.

Kui me leidsime oma rännakul mõne soodsa paiga, siis jäime me sinna ehk mõneks aastaks. Me külvasime maisi, ent me ei jäänud mitte alati nii kauaks, et seda ka koristada. Enamasti elatasime me end jahist, hirvedest ja metskitsedest, küülikutest, lindudest ja madudest ning sellest, mis maa peal kasvas.

Meie jumal aga lubas meile: "Me leiame endale elukoha ning jääme paikseks ning me alistame kõik maailma rahvad; ja tõesti, ma ütlen teile, ma tahan teist isandad ja kuningad teha kõige üle siin maailmas, ja te hakkate valitsema ja teil saab olema arvutul hulgal vasalle, kes teile andamit maksavad ning kes kingivad teile lugematul arvul väga väärtuslikke kive, peale selle veel kulda, quetzallinnu sulgi, smaragde, koralle, ametüste, ja te ehite end nendega. Teil peab olema ka erinevaid sulgi ja kakaod ja erinevat värvi puuvilla. See kõik saab teile osaks!"

Mõned ütlevad, et Huitzilopohtli ei olnud mitte algustest peale meie jumal. Meie hõim koosnes seitsmest sugukonnast ning iga sugukond arutas oma asju omaette ja valis omaette juhi. Ja nii ütlevad nad, et meie kõigil seitsmel sugukonnal olla olnud oma jumal. Huitzilopohtli oli siiski suurim nende hulgast - päikese ja sõja jumal.

Me rändasime läbi paljude maade, mõned olid lagedad ja asustamata, teistes elasid inimesed ja me pidime kohalikega võitlema. Mõnesse kohta jäime me kauemaks ja ehitasime oma jumalale templi. Ent meid kiskus ikka edasi. Sageli pidime me edasirännates vanad inimesed maha jätma. Vahetevahel lõid väikesed grupid hõimust lahti ning läksid teises suunas. See-eest liitusid meiega teised, näiteks kütid, kes ei olnud veel kunagi külas elanud.

Lõpuks jõudsime me kaunile maale mägede vahel, mis kannab nüüd meie nime - Mexica.  See asub kõrgel mõlema mere kohal, mägedest kaitstud ja varjatud. Siin valitseb igavene kevad, siin on vaid väga harva öökülma ja kui suvel on palav, siis jäävad ööd ikkagi jahedaks. Mägiallikad varustavad maad veega ning oru põhjas sillerdavad viis jahedat järve, mida ümbritsevad külad ja linnad.

Siin oli kunagi asunud võimas jumal Quetzalcoatli linna Tula riik. Aga kunstide ja kalendri jumal Quetzalcoatl oli oma linna maha jätnud ja riik oli lagunenud. Laguunideäärsed külad ja linnad olid väikesed ning neil ei olnud ühist isandat. Iga rahvas elas omaette oma linnas oma kommete ja oma jumalatega.

Me leidsime elupaiga kohas, mida nimetati Rohutirtsukünkaks, Chapultepeciks. Seal valisime me esimest korda kogu hõimule ühise juhi, sest me pidime sageli naabritega sõdima ning me vajasime sõjas kogenud pealikku. Meie naabrid muutusid rahutuks, kui me end sinna elama seadsime ja paljunesime, ning nad tungisid meile kallale. Me kaitsesime end hästi, ent kui nad muutusid liiga tugevaks, siis ajasid nad meid minema. Meie pealik võeti vangi ja ohverdati ning meie olime sunnitud naabritele alistuma.

Culhuacani valitsejad näitasid meile kätte koha linnast kahe tunni tee kaugusel, kus kubises madudest. Me pidime seal elama, sest nad kartsid meid ning ei tahtnud meid oma lähedusse. Aga meie püüdsime madusid ja praadisime neid, sest me olime harjunud oma pikkadel rännakutel raskustega hakkama saama ja seepärast kutsusid nad meid maoõgijaiks. Ometi tundsid nad meie ees aukartust, sest me olime ellu jäänud kohas, kus keegi teine elada ei suutnud. Nii võisime me peagi nendega kaubitseda, nad abiellusid meie tütardega ja meie nende omadega ja me saime sugulasteks. Kui nad oma naabritega sõdisid, kutsusid nad meid appi ja meie tegime endale relvad ja päästsime nad. Ent kui nad märkasid, kui head sõdalased me olime, hakkasid nad meid kartma ja ei tänanud meid. Siis pidasime me nendega sõda.

Me pidime põgenema ja sattusime Acatyintlani. Seal tegime me oma kilpidest ja odadest parved ja sõitsime üle vee ühele väikesele järvesaarele. Seal ilmus Huitzilopohtli ühele oma preestrile ning ütles talle, et me peame leidma viigikaktuse, millel istub kotkas. Selle paiga nimeks peab saama "Kaktusevilja koht", Tenochtitlan, ning sinna tuleb meil linn ehitada. Me otsisime ja leidsime kotka kaktusel istumas ja ta sõi üht punast kaktusevilja, nagu päike sööb sõdalaste südameid. Me lõime maast mättaid lahti ja ladusime nad künkaks, mille osta me püstitasime Huitzilopohtlile pilliroost palvemaja.

"Siin," nii ütles meile Huitzilopochtli, "siin seame me endid isandateks kõigi rahvaste üle, nende vara üle, nende poegade ja tütarde üle. Siin hakkavad nad meid teenima ja andamit maksma; sellele kohale ehitatakse kuulus linn, millele on ette määratud saada kuningannaks ja valitsejannaks kõigi teiste üle - kus me võtame ühel päeval vastu kõiki kuningaid ja vürste, kes peavad tulema sellele võimsaimale linnale austust avaldama." Nii olime me taas kohas, kus meid ümbritses vesi nagu meie vanal kodumaal Aztlanis.

Me jaotasime linna ammuse tava kohaselt pühaks neljaks osaks. Neli linnaosa oli sel linnal ja iga osa oli jaotatud alapiirkondadeks, mida nimetati calpulli'ks. Iga calpulli kuulus ühele sugukonnale ja seal oli antud sugukonna jumalale pühendatud tempel. Maa kuulus kogu sugukonnale ning üksikutele peredele anti seda ainult laenuks.

Linde ja kalu oli siin külluses. Ent kuna maad oli napilt, siis rajasime me aiad vee sisse. Me põimisime pilliroost seinad ning ladusime nende vahele veetaimi ja muda, kuni nad veest välja ulatusid. Siis istutasime me sinna peale ube ja maisi.

Mõne aasta möödudes tekkis tüli ning üks osa sugukonnast kolis minema ja asutas ühel lähedalasuval saarel Tlatelolco.

Nii me elasime pilliroo ja kõrkjate vahel oma saarel, ning meil polnud ei puitu ega kive. Aztlanist lahkumisest oli möödas kakssada aastat.

Me ei alistunud kellelegi, sest meie linn paiknes kolme piirkonna, Tepaneegi, Acolhua ja Culhuacani rahva valduse piiril, kes kõik elasid järve ääres. Me käisime nende turgudel ja kauplesime nendega. Me tõime neile kalu, konni ja teisi veeloomi ning nemad andsid meile puitu ja kive meie majade ja templite jaoks.

Kui meie juht ja ülempreester Tenoch suri, palusime me Culhuacani valitsejat meile isand anda. Sest Mexica rahvas oli põlatud ja tähtsusetu rahvas ning me arvasime, et kui meie juhiks oleks mõne suure vürsti poeg, tõstaks see lugupidamist meie vastu. Me palusime teda meile Acamapichtli isandaks anda, kes oli ühe mehhiklase ja ühe Culhua printsessi poeg. Ta oli aga ka acolhuallastega suguluses. Tlatelolco aga valis oma isandaks ühe tepaneegipealiku poegadest, nii et me olime kõigi järveäärsete riikidega sugulussidemetes. Acamapichtli valitses rahumeelselt, ta lasi ehitada maju, vesiaedu ja kanaleid.

Tepaneegid olid kõigist järveäärsetest rahvastest võimsaimad. Nad pidasid teiste linnade vastu sõdu ning kui nad olid vastase alistanud, nõudsid nad neilt andamit. Sedamööda, kuidas nad ikka võimsamaks muutusid, pidime ka meie andamit maksma hakkama ning kui nad seda nõudsid, nendega sõtta minema.

Kui meie valitseja Acamapichtli suri, valisid meie juhid tema poja Huitzilihuitli, Koolibrisule, tema järeltulijaks, ning ta abiellus tepaneekide valitseja ühe tütrega. Nii paranes meie olukord ja tepaneegid pidid meid austama. Huitzilihuitl pidas sõda lõunapoolsete maadega, kus kasvas külluses puuvilla. Nii sai Mexica rahvas esimesed puuvillased rõivad, sest siiani olid nad kandnud ainult agaavikiududest koredaid kangaid. Siis vallutas Huitzilihuitl Cuauhtinchani, Chalco, Otumba, Tulancingo ja veel teisedki linnad. Ta alustas sõda Texcoco vastu.

Tema poeg oli Chimalpopca, kes valiti pärast teda valitsejaks. Ta viis sõja Texcoco vastu lõpule ja vallutas selle linna. Tepaneekide valitseja andis linna Mexica rahvale üle ja nad pidid meile andamit maksma. Ent ikka veel pidime ka meie tepaneekidele andamit maksma.

Ent kui tepaneekide valitseja suri, ei tahtnud me enam alamad olla. Meie linn oli suuremaks kasvanud ja me ei elanud enam onnides, vaid ehitasime kividest maju. Me ei tahtnud kauem tepaneeke teenida. Muidugi, väikesed inimesed, talupojad, tundsid sõja ees hirmu, sest nad olid tepaneekide võimu tunda saanud. Siis ütlesid ülikud, kelleks olid valisteja sugulased, preestrid ja sõdalaste juhid: "Kui me selles sõjas edu ei saavuta, siis anname me end teie meelevalda. Te võite siis meile kätte maksta ja lasta meil räpastes kongides mädaneda." Selle peale vastas rahvas: "Ja peaksite te selle sõja võitma, siis lubame me teid teenida ja teie jaoks tööd teha, teile maju ehitada ja teid meie tõeliste isandatena austada."

Nii sõlmisime me Texcoco rahvaga liidu, nendega, kellega me varem sõda pidanud olime, ning võitlesime tepaneekide vastu. Sada neliteist päeva piirasime me nende linna. Siis me vallutasime nad. Nende valitseja Maxtla ohverdati ja ta süda lõigati välja. Siis ta maeti nagu valitsejale kohane.

Nüüd oli Mexica rahvas palju maad saagiks saanud. See maa jagati nüüd ära. Ning vastavalt ülikute ja rahva vahelisele kokkuleppele said ülikud ja valitseja suurima osa maast, sugukonnaliidud said aga väga vähe, ainult nii palju, et nad võisid oma templeid ülal pidada. Mõned ütlevad aga, et seda kokkulepet rahva ja ülikute vahel pole kunagi olnud ning et ülikud olla selle lihtsalt välja mõelnud. Rahvas ütles, et see olla ebaõiglane ning et varem olla kogu maa tervele hõimule kuulunud ning et kõigil olid olnud võrdsed õigused. Ent kas neil oli siis mingit võimalust ennast kaitsta? Sõdalased olid sõja võitnud ja riiki suurendanud. Ja kellele peaks maal võim kuuluma? Talupojad, kelle salves on natuke maisi? Või sõdalased, kes suurendavad riiki ja nõuavad teistelt rahvastelt andamit ning kes hoolitsevad selle eest, et alati oleks vange, keda pidudel ohverdada, et jumalad oma viha meie peale ei valaks ja maailma hukka ei laseks saada? Kui me veel ringi rändasime ja vaesed ja põlatud olime, siis olime me kõik võrdsed, see on tõsi. Igaüks oli samaaegselt sõdalane ja talupoeg. Ent kuidas on võimalik sõdu pidada ja linnu vallutada, kui kõik räägivad läibsegi ja igaüks tahab nõu anda? Ja kas preestrid, kohtunikud, ametnikud peaksid siis ka maad kaevama? Kuidas nad saaksid siis oma ametit pidada?

Ei, see on õige kord - iga noor mees võtab sõjaväeteenistusest osa. Kui poiss saab kümneaastaseks, siis lõigatakse tal juuksed maha ja ainult taha kuklasse jäetakse üks salk. Kes esimest korda vaenlase vangi võtab, isegi siis, kui see õnnestub tänu kaaslaste abile, see võib oma salgu ära lõigata. Ta on siis iyac. Ent alles see, kes on võtnud üksinda vangi neli vaenlast, saab tequiaks. Ja kas ei oota üht tequiat mitte kõik ametipostid ja auastmed? Tequia saab ühe osa valitseja poolt sisse nõutud maksudest, ta tohib sulgi ja nahast käevõrusid kanda, temast võib saada jaaguari- või kotkarüütel. Keiser võib tequia kõrgetesse ametitesse valida. Ent kes peale üht-kaht sõjakäiku tequiaks saanud pole, see peab põllule minema. Ta peab makse maksma ja teda kasutatakse ühiskondlike tööde jaoks, ta peab tänavaid puhastama või tamme parandama ja ta peab kõrgete ametnike põldudel töötama. Ta ei tohi puuvillaseid riideid ega ehteid kanda. Kas see ei ole õiglane?

Ent kes sõdalase või ametnikuna silma paistab, sellele kingitakse rõivaid, ehteid ja maad. Teised peavad tema heaks töötama ning tema salved maisiga täitma.

Meist on saanud suur ja rikas rahvas. Turul on maisi, aedvilja, linnuliha, naised keedavad tasasel tulel erinevaid roogi, mida saab neilt osta, kaubitsejad pakuvad kangaid, jalanõusid, jooke, nahku, nõusid, köisi, piipe ja kõiksugu tööriistu. Kalurid toovad järvest kalu, tigusid ja

vähke linna. Meie kaupmehed toovad kaugetest piirkondadest rohelisi jadeiite ja smaragde, kilpkonnakilpe ja jaaguarinahku, merevaiku ja papagoisulgi. Linnad, mille me vallutasime, annavad meile igal aastal andamiks 52 000 tonni toiduaineid, kandjate kolonnid on lõputud. Andamimaksjad peavad tooma 123 000 puuvillast rõivast, 33 000 punti sulgi. Yoaltepeci provints saadab meile aastas nelikümmend sõrmepaksust kuldvõru, Tlachquiauco peab tooma kakskümmend kõrvitsapudelitäit kullatolmu. Xilotepecist tuleb igal aastal 16 000 naisterõivast, 16 000 meesterõivast, kaks sõdalaserüüd koos kilbi ja peaehetega ning neli elusat kotkast. Tochpanist tuleb pipar, Tochtepecist tuleb kummimass ja kakao. Provintsid saadavad meile maisi, teravilja, kakaod, mett, soola, pipart, tubakat, mööblit ja nõusid. Kulda peavad nad vedama lõunarannikult, türkiisi ja jadeiite idarannikult. Huaxtepec saadab paberit, Cihuautlán merekarpe.

Kas me ei ühendanud mitte palju linnu üheks suureks riigiks? Meie kivilõikajad, kes teevad vääriskividest ehteid, kas nad ei ole mitte Xochimilcost pärit? Ning sulepunujad, kes valmistavad võrratuid peaehteid, kas nad ei ole mitte Amantlanist? Kas me ei saanud neist mitte võitu ja kas me ei pistnud mitte nende maju põlema? Kaugelt lõunast on aga pärit kullassepad.

Meie keisrit Moctezumat ümbritsevad tema palees 3000 õukonnateenrit, rääkimata kõigist ta kotkastest, madudest ja jaaguaridest, kes söövad iga päev ära 500 isakalkunit. Uey tecuihuitli kuul, kui vaesed on oma varud ära tarvitanud, avab keiser oma salved ja laseb rahvale toitu ja jooke jagada. Mexico-Tenochtitlani linnas elab 700 000 inimest, me ehitasime saartele kindlused, vette tammid, kanalite kohale sillad, me püstitasime templeid ja paleesid ja akvedukti, mis juhib joogivett Chaputepecist pealinna. Kui meie keiser laseb templi ehitada, siis saadavad linnad talle kive ja lupja. Keiser peab toitma tuhandeid töölisi, kes jumalatele templit püstitavad. Meie keiser on lasknud rajada aedu ja avalikke kümbluskohti ja koguda siia kogu riigist loomi ja taimi. Kui keiser tähistab mõnd pidu, kutsub ta vaenulike linnade valitsejad külla ja kingib neile ehteid ja kalleid rõivaid. Kes on veel nii rikas, nii võimas kui meie, Mexica rahvas? Kui meie keiser Ahuitzotl huaxteekide ülestõusu maha surus, siis kestsid pidustused mitu nädalat. Juba ainuüksi vangide ohverdamine kestis neli päeva! Ükski rahvas pole suurem, ükski rahvas pole tugevam kui meie!

Aga:

Nagu nad ütlevad, ei ela me siin,
ka ei ole me siia tulnud, et jääda.
Oh, ma pean jätma maha kaunid lilled,
ma pean minema otsima teispoolsust.
Oh, üheks hetkeks väsis mu süda:
need kaunid laulud
on meile vaid laenuks antud.

Jumalad vajavad ohvreid. Me peame jumalaid ohvritega toitma, et nad maailma ei hävitaks. Ma tantsin. Trummid põrisevad, flöödid kaeblevad, ma tantsin. Ikka kiiremini tantsin ma, ikka pöörasemalt. Varsti olen ma Huitzilopochtli juures. Ei, mina ise olen Huitzilopochtli, kas ma ei kanna mitte tema rüüd, kas ma ei ole mitte riides nagu tema? Siin seisab preester mustast kivist noaga. Nüüd on minu kord.

Author's comments