Ori

Please share if you want to help to promote peace!

Ühel mehel oli ori. Too pidi tema eest kõik tööd ära tegema. Ori pesi meest, kammis ta juukseid, lõikas talle toidupalasid väikesteks tükikesteks ja pistis need talle suhu. Ori kirjutas mehe eest kirju, puhastas ta kingi, nõelus ta sokke, raius talle puid ja küttis ta ahju. Kui mees silmas mõnel jalutuskäigul vaarikaid, pidi ori neid korjama ja mehele suhu pistma. Selleks, et ori ära ei jookseks, hoidis mees teda alati keti otsas. Päeval ja ööl pidi ta orja kinni hoidma ja endaga ringi vedama, muidu oleks ori minema jooksnud. Teises käes hoidis mees alati piitsa. Sest kui ori ketti sikutas ja tiris, pidi mees ta läbi piitsutama. Kui tal siis käed valutasid ja kui ta piitsutamisest täiesti kurnatud oli, sajatas ta orja ja ketti ja üldse kõike.

Mõnikord unistas mees salamisi aegadest, mil ta oli veel noor ja mil tal polnud veel orja. Toona võis ta veel vabalt metsades hulkuda ja vaarikaid korjata, ilma et oleks olnud sunnitud pidevalt ketist tirima. Nüüd ei saanud ta üksi isegi enam mitte kempsu minna. Esiteks selle pärast, et ori oleks muidu minema jooksnud, ning teiseks - kes oleks tal siis taguotsa pühkinud? Mehel endal ei olnud ju selleks ühtki vaba kätt.

Üks kord, kui ta niimoodi sajatas, ütles talle keegi: "Olgu, aga kui see on nii hirmus, miks sa siis orja vabaks ei lase?"

"Ja," ütles mees, "selleks, et ta mind maha lööks!" Aga salamisi unistas mees vabadusest.

Ja ori, unistas tema ka vabadusest? Ei, ta ei uskunud juba ammu enam vabadusse. Ta unistas veel ainult sellest, et ta võiks ise isand olla ja meest keti ostas vedada ja läbi piitsutada ja lasta tal oma taguotsa pühkida. Sellest unistas ta.

Author's comments