Elas kord mees, kes oli unistaja. Ta arvas näiteks, et see peaks ju ometi olema võimalik, näha kümne tuhande kilomeetri kaugusele. Või ta arvas, et see peaks ju ometi olema võimalik, suppi kahvliga süüa. Ta arvas, et see peaks ju ometi olema võimalik, pea peal seista, ja ta arvas, et
see peaks ju ometi olema võimalik, elada hirmuta.
Inimesed ütlesid talle: "See kõik ei ole ju võimalik, sa oled unistaja!" Ja nad ütlesid: "Sa pead silmad lahti tegema ja tegelikkussega leppima!" Ja nad ütlesid: "Loodusseadused on juba kord nii seatud, neid ei saa muuta!"
Aga mees ütles: "Ma ei tea... See peaks ju ometi olema võimalik, vee all hingata. Ja see peaks ju ometi olema võimalik, kõigile süüa anda. See peaks ju ometi olema võimalik, et kõik õpiksid seda, mida nad teada tahavad. See peaks ju ometi olema võimalik, vaadata omaenda kõhu sisse."
Ja inimesed ütlesid: "Võta end kokku, mees, seda ei juhtu kunagi. Sa ei saa lihtsalt öelda: ma tahan ja sellepärast peab see sündima. Maailm on, nagu ta on, ja kogu lugu!"
Kui leiutati televisioon ja röntgenikiired, võis mees näha kümne tuhande kilomeetri kaugusele ning ka omaenda kõhu sisse. Aga keegi ei öelnud talle: "No olgu, sa ei eksinudki nii väga." Ka mitte, kui leiutati tuukriülikond, nii et vee all sai probleemideta hingata. Aga mees arvas, et no nõndaviisi. Võib-olla on kunagi isegi võimalik sõdadeta toime tulla.
Kaugel tähtede taga on kõik hoopis teistsugune kui siin. Ja veel kaugemal on kõik veelgi teistsugusem kui seal, kus kõik on hoopis teistsugune kui siin.
Aga kui lennata päris kaugele, päris kaugele, hoopis kaugele ära, sinna, kus kõik on hoopis teistsugune kui igalpool mujal, siis oleks seal ehk jällegi peaaegu täpselt nii nagu siin.
Võib-olla on selles kauges paigas üks planeet, sama suur kui meie Maa, ja võib-olla elavad sellel planeedil inimesed, kes näevad peaaegu samasugused välja kui meie, ainult et nad on sinist värvi ja saavad oma kõrvad kokku voltida, kui nad midagi kuulda ei taha.
Ja võib-olla oli kord sellel kaugel planeedil puhkenud suur sõda, ja paljud sinised inimesed olid surma saanud. Paljud orvud olid maha jäänud, ning ühe maja varemetel, mille pommid olid purustanud, istus üks väike sinine poiss ja nuttis oma isa ja ema pärast. Ta istus seal niimoodi kaua aega ja nuttis, aga siis jättis ta nutmise, sest pisarad olid otsa saanud. Ta tõstis krae üles, pistis käed taskusse ja läks. Kui ta kivi silmas, virutas ta tollele jalaga, ja kui ta lille nägi, astus ta sellele peale.
Üks väike koer tuli poisile vastu, vaatas talle otsa ja liputas saba. Siis pööras koer ringi ja vantsis poisi kõrval, nagu oleks ta otsustanud teda saata.
"Mine minema!" ütles poiss koerale. "Sa pead ära minema. Kui sa minu juurde jääd, pean ma sind armastama hakkama, ja ma ei taha enam kunagi elus kedagi armastada."
Koer vaatas talle otsa ja liputas rõõmsalt saba. Siis leidis poiss püssi, mis lebas ühe surnud sõduri kõrval. Ta tõstis püssi üles ja näitas seda koerale. "See püss võib su maha lasta!" ütles ta kurjalt. Selle peale jookis koer minema.
"Sinu võtan ma kaasa!" ültes poiss püssile. "Sinust saab minu hea kaaslane." Ja ta tulistas püssist ühe surnud puu pihta. Ühelt väljalt leidis ta mahajäetud lendrolleri. Ta istus sisse ja proovis seda käivitada. Lendroller oli töökorras.
"Nüüd on mul püss ja lendroller," ütles poiss. "Nemad peavad nüüd minu perekond olema. Ma oleks võinud olla ka koer, aga ta saaks võib-olla surma, ja siis peaksin ma nutu kätte surema."
Poiss lendas lendrolleriga, kuni nägi maja, millest tõusis suitsu. "Seal elab veel keegi," ütles poiss. Ta lendas ümber maja ja vaatas akendest sisse. Toas oli vaid üks vana naine, kes tegi süüa.
Poiss parkis oma lendrolleri maja ette, võttis püssi ja läks sisse.
"Mul on püss!" ütles poiss vanale naisele. "Sa pead mulle midagi süüa andma!"
"Ma annaksin sulle ka niisama midagi," ütles vana naine, "sa võid oma püssi rahulikult ära panna."
"Sa ei tohi minu vastu kena olla!" ütles poiss kurjalt. "Minu püss võib su maha lasta!"
Siis andis vana naine talle süüa, ja poiss lendas edasi.
Nii elas poiss nüüdsest. Ta seadis enda jaoks sisse peidupaiga ühes mahajäetud majas. Kui tal kõht tühjaks läks, lendas ta kuhugi, kus elasid inimesed, ja sundis neid oma püssiga talle midagi süüa andma.
Muidu aga lendas ta mahajäetud lahinguväljade kohal ning korjas relvade ja sõidukite osi, mis sinna olid lebama jäänud. Ta tõi kõik oma peidupaika.
"Ma ehitan endale hiigeltankroboti!" ütles ta iseendale. "Ta saab olema sada meetrit kõrge ja sadatuhat tonni raske, ja päris üleval tema peas saab olema minu juhikabiin. Siis olen ma võimas, ja keegi ei saa mulle midagi teha."
Ühel päeval tuli poisi peidupaigast mööda tüdruk. Poiss läks oma püssiga õue ja ütles: "Sa pead ära minema! Minu püss võib su maha lasta!"
"Ma ei taha sinult ju midagi," ütles tüdruk. "Ma tulin ainult vaatama, kas seened on jälle kasvavama hakanud."
"Sa pead ära minema!" ütles poiss. "Ma ei taha kedagi oma lähedusse!"
"Kas sa oled siis päris üksi?" küsis tüdruk.
"Ei," ütles poiss, "mul on püss ja lendroller, nemad on minu perekond. Ja ühel päeval saab mul olema hiigeltankrobot!"
"Kas sul pole siis kedagi elusat?" küsis tüdruk.
"Mul oleks võinud koer olla. Aga kui ta oleks tapetud, oleksin ma pidanud nutu kätte surema."
"Mul pole ka õieti kedagi," ütles tüdruk. "Me võiksime kokku jääda."
"Ma ei taha kedagi, keda mu püss võib maha lasta!"
"Siis pead sa endale leidma küll kellegi, keda ükski püss maha lasta ei saa!" ütles tüdruk ja läks ära.
Poiss ehitas endale aga hiigeltankroboti ja istus selle sisse. Ta istus päris üles roboti pea sisse, sinna, kuhu ta oli ehitanud juhikabiini.
Siis asus ta teele ja sõitis oma hiigeltankrobotis läbi kogu maa. Igal pool karjusid inimesed, kui nad teda tulemas nägid, ning tahtsid minema joosta. Aga nad ei pääsenud hiigeltankroboti eest.
Poisil oli üleval juhikabiinis mikrofon, ja hiigeltankroboti suu karjus kõike, mida poiss selle sisse ütles. "Kas siin on kedagi, keda püss ei saa maha lasta?" röökis robot. Aga kuhu poiss ka iganes läks, igal pool jooksid inimesed tema eest ära, ning ta ei leidnud kunagi kedagi, keda püss maha lasta ei saa.
Ühel päeval aga nägi ta kõrgelt ülevalt juhikabiinist, et all oli keegi, kes ei jooksnud ta eest ära, vaid jäi seisma ja hüüdis midagi ülespoole. Poiss oli aga nii kõrgel üleval, et ta ei kuulnud, mida.
"Võib-olla on see keegi, keda püss ei saa maha lasta?" mõtles poiss ja ronis alla. See oli seesama vana naine, kes oli talle tookord süüa teinud.
"Kas sa tahtsid mulle midagi öelda?" küsis poiss.
"Jah," ütles vana naine. "Ma olen kuulnud kellestki, keda püss ei saa maha lasta. Ma arvasin, et ma pean seda sulle ütlema."
"Ja kes see on?" küsis poiss.
"See on üks vana mees, kes elab üleval kuu peal."
"Siis ma pean ta üles otsima," ütles poiss, "sest ma ei taha kedagi, keda püss saab maha lasta." Ja ta vajutas ühte kangi, ja tema hiigeltankrobot muutus hiigeltankraketiks ning ta lendas sellega kuule.
Üleval kuu peal pidi poiss kaua otsima. Aga lõpuks leidis ta vana mehe üles. Too istus teleskoobi ees ja vaatas alla sinisele planeedile.
"Kas sina oled see, keda üksiki püss maha lasta ei saa?" küsis poiss vanalt mehelt.
"Ma arvan küll," ütles vana mees.
"Ja mida sa seal oma torus näed?"
"Ma uurin inimesi all planeedil."
"Võin ma ehk sinu juurde jääda?" küsis poiss.
"Võib-olla," ütles vana mees. "Miks sa tahad just minu juurde jääda?"
"Sellepärast, et ma ei taha kellegi juurde jääda, keda maha lasta saab. Kui mu vanemad surid, nutsin ma nii kaua, kuni pisarad otsa said. Mul oleks võinud koer olla, aga kui ta oleks tapetud, oleksin ma pidanud nutu kätte surema. Ma oleksin võinud ka ühe vana naise või ühe väikese tüdruku juurde jääda. Aga nad ei olnud püssikuulide vastu soomustatud, ja kui nad oleks tapetud, oleksin ma pidanud nutu kätte surema."
"Olgu pealegi," ütles vana mees, "sa võid minu juurde jääda. Mind ei saa keegi maha lasta, sest siin ei ole püsse."
"Kas see ongi kõik?" küsis poiss.
"Jah, see ongi kõik," ütles vana mees.
"Ma võtsin aga oma püssi kaasa."
"Kahju," ütles vana mees, "nüüd sa ei saa minu juurde jääda. Sinu püss võiks mu maha lasta."
"Tähendab, ma pean jälle ära minema," ütles poiss.
"Jah," ütles vana mees.
"Kahju," ütles poiss.
"Sul on kahju?" küsis vana mees.
"Jah," ütles poiss, "ma oleksin hea meelega siia jäänud."
"Sa võiksid ehk oma püssi minema visata?" ütles vana mees.
"Võib-olla," ütles poiss.
"Ja siis sa võiksid ju minu juurde jääda," ütles vana mees.
"Võib-olla," ütles poiss. "Ja mida ma siis teeksin?"
"Sa võiksid läbi selle teleskoobi vaadata. Siis sa võiksid ehk välja uurida, miks inimesed seal all sõdu peavad."
"Ja miks nad peavad sõdu?"
"Jaa, mina ka ei tea. Tõenäoliselt on see sellega seotud, et nad ei tea üksteisest piisavalt palju. Et neid on nii suur hulk ja et nende elu on nii keeruline, et keegi ei tea, millised on tema tegude tagajärjed. Et nad ei tea, kust tuleb liha, mida nad söövad, ja kuhu läheb leib, mida nad küpsetavad. Et nad ei tea, kas rauast, mida nad maa seest kaevandavad, tehakse ekskavaatoreid või kahureid. Et nad ei tea, kas nad seda liha, mida nad söövad, mitte teiste eest ära ei söö. Kui nad end niimoodi ülevalt näha võiksid, mõistaksid nad võib-olla paljutki paremini."
"Siis peaks neile seda näitama?" ütles poiss.
"Võib-olla," ütles vana mees, "aga mina olen selleks liiga vana ja liiga väisinud."
Alles nüüd lasi poiss püssi käest, ja see kukkus läbi maailmaruumi alla planeedile, ning purunes seal.
Poiss jäi aga pikaks, pikaks ajaks vana mehe juurde kuule ning vaatas läbi teleskoobi ja uuris inimesi,kes elasid seal all. Ning võib-olla lendas ta ühel päeval alla ja selgitas neile, mida nad valesti tegid.
Ühel tibatillukesel planeedil elasid kord ühed, kes olid töökad, ja teised, kes olid vähem töökad. Siis olid veel mõned päris töökad ja mõned päris laisad. Ühesõnaga – kõik oli nii nagu igal pool universumis.
Ainult et laisad ja töökad viskasid kõik, mida nad tootsid – peamiselt olid need erinevat sorti porgandid -, ühte hunnikusse ja sõid siis sealt üheskoos. See ei olnud nii nagu igal pool.
Ühel päeval aga ütlesid mõned päris töökad:
"Nüüd aitab. Meie rabame ja rabame, ja siis tulevad teised, kes päev läbi lesivad ja lulli löövad, ja tahavad meie porgandeid süüa." Ja nad ei visanud oma porgandeid enam ühisesse hunnikusse, vaid hoidsid neid kodus ja õgisid endale paksud vatsad ette.
Päris laisad kehitasid ainult õlgu ja sõid suurest hunnikust edasi, ning loomulikult sõid nad hunnikust rohkem ära, kui ise sellesse tõid.
Siis märkasid keskmiselt töökad ja keskmiselt laisad, et nüüd tuli igaühe kohta vähem porgandeid; sest päris töökad olid ju toonud alati eriti palju porgandeid, rohkem, kui nad ise sõid.
Niisiis ütlesid keskmiselt töökad: "Siis jätame aga meie samuti oma porgandid endale," ja nad ei visanud neid enam suurde hunnikusse, vaid igaüks tegi endale kodus oma väikese hunnikukese.
Ning keskmiselt laisad tegid samamoodi. "Meil ei jää ju midagi muud üle," ütlesid nad päris laiskadele.
Ning nüüd oli igaühel hüti ees omaenda porgandihunnik, ja kui kellelgi tuli isu mõne porgandisordi järgi, mida tema hunnikus ei esinenud, siis pidi ta vaatama, kas ta ei saanud ehk kellegi teise juures vahetuskaupa teha.
Peagi algas üks tulek ja minek, ning peale tööd olid inimesed veel kaua porgandivahetusega hõivatud, kuni igaüks oli kätte saanud kõik porgandisordid, mida ta vajas või mida ta end vajavat arvas.
"Need on ju hoopis uued kombed!" ütlesid päris laisad omavahel. Nende jaoks ei olnud enam ühtki ühist hunnikut, tänu millele nad oleksid saanud teiste kulul elada.
Sellest võttis aga igaüks isemoodi õppust. Mõned ütlesid iseendale: "Olgu pealegi, ma pean ikkagi ise rohkem tööd tegema." See ei olnud aga üldse nii lihtne, sest kui säärane pöördunud laisk põllule porgandeid istutama tuli, oli seal alati vähemalt üks, kes ütles: "Hei, siin olen alati mina porgandeid kasvatanud, see on minu põld!"
Teised aga läksid lihtsalt rikkamate onnide juurde ja võtsid sealt porgandihunnikutest seda, mille järgi neil parasjagu isu oli. "Me oleme alati ühisest hunnikust võtnud. Ja kui nüüd on palju hunnikuid, siis on need lihtsalt ühised hunnikud. Meie igatahes võtame sealt endale," ütlesid nad.
See ei olnud muidugi rikkamatele meele järgi, ja mõned neist hakkasid oma porgandihunnikute ümber tarasid ehitama. Seepeale pidid varsti kõik oma hunnikute ümber tarad ehitama. Sest mida rohkem inimesi oma hunnikute kaitseks tarasid püstitas, seda rohkem porgandeid võtsid päris laisad, kes hoidsid kinni vanadest kommetest, taradeta hunnikutest.
Varem või hiljem oli igaüks, kellel oli oma hunnik, selle ümber ka tara ehitanud.
Nüüd oli neil pärast tööpäeva tegemist mitte ainult vahetamisega, vaid ka tarade lappimise ja parandamisega ning selle eest hoolitsemisega, et keegi üle aia ei roniks.
Peagi nurisesid mõned: "Varem saime me kõik peale tööd suure porgandihunniku juures kokku ja jutustasime nalju ja hüppasime võidu üle kitse. Nüüd konutame me peale tööd ainult kodus, valvame oma porgandeid ning parandame oma tarasid. Ja hommikuti oleme me surmväsinud ja ei jaksa õieti porgandeidki istutada. Meil on nüüd kuidagi palju rohkem tööd kui varem, aga rohkem porgandeid sellest ei tule."
Ning mõned tegid ettepaneku vana ühise hunniku kombe juurde tagasi pöörduda. "Pigem toidame me paari päris laiska parasiiti, kui et vaevame end pideva vahetamise ja valvamise ja taradelappimsega!"
Aga rikkaimad ütlesid: "Ei, kui me vana kombe juurde tagasi pöördume, siis tähendab see parasiitluse soosimist. Siis hakkavad kõik teiste kulul elada tahtma, ning keegi ei taha enam porgandeid kasvatada, ja me sureme kõik nälga!"
"Nii see küll ei käi," ütlesid teised. "Enamiku jaoks on liiga igav kogu päev lesida ja lulli lüüa. Neid, kes on tõesti nii laisad, on ometi väga vähe. Tegelikult on porgandite kasvatamine ju tore."
"Ei," ütlesid rikkaimad, "porgandite kasvatamine ei ole tore. Üksnes porgandite omamine on tore. Teie võite ju oma porgandeid laiskvorstidega jagada, kui tahate. Meie igatahes ei lõhu enam oma tarasid maha!"
"Tja," ütlesid mõned keskmiselt rikkad, "kui päris rikkad kaasa ei tee, siis jätame meie oma tarad parem ka alles, meil ei ole ju nii palju, et me seda laiskvorstidega jagada võiksime."
Ja keskmiselt vaesed ütlesid: "Jaa, kui meie ainukesena jagama peame, siis on kõigil liiga vähe, me ei saa kaasa lüüa. Me peame kahjuks oma tarad alles jätma."
Ja nii ei tulnud sellest seekord midagi. Ja kuigi enamik tegelikult teadis, et kõigil oli nüüd rohkem tööd, ilma et seeläbi oleks rohkem porgandeid olnud, ei saanud nad vana kombe juurde tagasipöördumisega lihtsalt hakkama.
See-eest juhtus aga muud huvitavat. Mõned, kellel polnud suuri porgandipõlde, läksid mõnede rikaste juurde ja ütlesid:
"Kuulge, kui igaüks teist annab mulle iga päev mõne porgandi, siis valvan ma selle eest teie hunnikuid."
Ja teistel tuli mõte ja nad pakkusid: "Kes mulle porgandeid annab, tollel parandan ma selle eest tema tara!"
Ja mõned teised käisid omakorda majast majja ning ütlesid: "Andke mulle mõned porgandid, mina lähen ja teen teie eest vahetuskaupa, kui ma selle eest iga viienda porgandi endale jätta võin."
See kestis nõnda mõnda aega, ja siis sügasid mõned kukalt ja ütlesid:
"Õigupoolest peaks mul nüüd olema rohkem aega, aga nüüd pean ma jällegi rohkem porgandeid kasvatama, et taraparandajatele ja öövalvuritele ja porgandivahetajatele maksta!"
Ja mõned tegid uuesti ettepaneku pöörduda tagasi vana kombe juurde ning tarad maha lõhkuda. Aga kummalisel kombel polnud nüüd mitte ainult rikkaimad selle vastu, vaid ka vaeseimad: "Kas te tahate meilt meie töö ära võtta!" karjusid taraparandajad.
"Millest me elama peame?" karjusid öövalvurid.
"Kas me peame nälga surema?" karjusid porgandivahetajad.
Tja, ja nii jäädigi uue kombe juurde.
Miks
see seal mulle nii umbusklikult otsa vaatab?
On tal minu ees hirm?<(p>
Miks
on sel seal minu ees hirm?
Arvab ta, et ma tahan talle midagi teha?
Miks
arvab see seal, et ma tahan talle midagi teha? Ma ei tee ju kellelegi midagi!
Ma ei tee kellelegi midagi, välja arvatud siis, kui keegi tahab mulle midagi teha!
Kui ta niisiis arvab, et ma tahan talle midagi teha, siis
ainult selle pärast, et ta teab:
Ma teen igale ühele midagi, kes mulle midagi teeb.
Niisiis: ta tahab mulle midagi teha!
Siis ma lähen parem kohe sinna ja annan talle vastu lõugu,
et ta mulle midagi teha ei saaks.
Ai!
Tema rusikas oli kiirem kui minu oma.
Nüüd ma laman siin.
Aga ma teadsin ju kohe,
et too tahab mulle midagi teha!
Me oleme rahumeelne maa
ja ei tungi kellelegi kallale.
Välja arvatud,
kui meile tungitaks kallale.
Kellel pole kavas
meile kallale tungida,
ei tarvitse meie ees mingit hirmu tunda.
Kes üritab end
meie eest kaitsta
tõestab sellega,
et ta tunneb meie ees hirmu.
Kes meie ees hirmu tunneb,
tõestab sellega,
et tal on kavas
meile kallale tungida.
Niisiis on selge,
et me peame kallale tungima igale ühele,
kes kaitseabinõusid ette valmistab.
Hortuse planeedil elasid õunainimesed, ploomiinimesed, pirniinimesed ja vaarikainimesed. Õunainimesed elasid õunamehust, õunakompotist, õunamoosist ja õunakoogist. Ploomiinimesed elasid ploomimehust, ploomikompotist, ploomimoosist ja ploomikoogist. Ja pirniinimeste ja vaarikainimeste juures oli see niisamuti.
Mõnda aega oli sujus kõik hästi, aga ühel päeval sai pirniinimestel lõputust pirnimoosist kõrini. Nii ütles üks pirniinimestest: "Teate mis! Me peaksime röövliteks hakkama!"
"Röövliteks? Mis see veel on?"
"Väga lihtne: me hiilime öösel ploomiinimeste juurde, ja kui nad kõik magavad, tungime me neile kallale ja kolgime nad läbi. Siis võtame me nii palju ploome, kui me kanda jaksame, ja jookseme minema. Ja siis võime me lõpuks ometi kord ploomimehu ja ploomimoosi ja ploomikompotti ja ploomikooki süüa!"
"Braavo!" karjusid pirniinimesed. "See saab lõbus olema!"
Ja nad hiilisid ploomiinimeste külani, ja kui kõik magasid, sööstsid nad külale kallale, tungisid majadesse ja kolkisid ploomiinimesed läbi. Siis võtsid nad nii palju ploome, kui nad kanda jaksasid, ja jooksid minema.
Ploomiinimesed olid väga ehmatanud ja kurvad. "Mis see oli?" ütlesid nad üksteisele. "Midagi sellist pole veel kunagi olnud! Võib-olla on pirniinimesed hulluks läinud? Me peaksime proua Ploomisaba nende juurde saatma!"
Vana proua Ploomisaba oskas nimelt ploomikividest õli valmistada, sellega ravis ta kõiki haigusi peale murtud jalgade.
Niisiis asus proua Ploomisaba oma ploomikiviõli kannukesega teele.
Aga õhtul tuli ta jälle tagasi. "Nad ei taha end ravida lasta," ütles ta. "Nad ähvardasid mind nahatäiega ja saatsid mu minema."
"See on halb!" ütlesid ploomiinimesed kurvalt. "Mida me nüüd teeme?"
"Kui nad end ravida lasta ei taha, siis ei ole nad mitte haiged, vaid kurjad. Me peame neid karistama!"
"Jaa, seda me teeme! Me tungime neile kallale, ja võtame neilt nende pirnid ära. See on ainult õiglane!"
Ja kõik hõiskasid ja karjusid läbisegi, ja üksnes vana proua Ploomisaba vangutas murelikult pead.
Niisiis asusid ploomiinimesed sõjakäigule, ja öösel tungisid nad pirniinimestele kallale ja kolkisid nad läbi. Siis võtsid nad nii palju pirne, kui nad kanda jaksasid, ja jooksid minema.
"Ja mida teete te siis, kui nad homme jälle meile kallale tungivad?" küsis proua Ploomisaba.
Seepeale vaatasid kõik murelikult, aga noorhärra Kivi ütles: "Me paneme lihtsalt küla ümber vahtkonna välja, pikkade teivastega, ja kui nad siis tulevad, anname neile kolki."
Ja seda nad ka tegid, ja kui pirniinimesed paar ööd hiljem uuesti tulid, said nad kohutava keretäe.
"Noh, mida ma ütlesin! Me alles andsime neile!" ütles härra Kivi uhkelt. "Nii pea nad meile enam kallale tungida ei julge."
"Kena, kena," ütlesid noored mehed, kes olid vahti pidanud. "Aga tead mis — me oleme kaks nädalat igal ööl vahti pidanud, ja päeval oleme me maganud. Vahepeal oleme me kõik oma ploomikoogid ja kogu meie ploomimoosi ära söönud, ja meil pole aega olnud keeta või küpsetada!"
"Siis peavad kõik teile midagi andma!" ütles härra Kivi. "Sest teie pidasite ju kõigi eest vahti!"
Seepeale andsid kõik ploomiinimesed vahtidele midagi, ja härra Kivi sai kõige rohkem.
"Sest mina pean ju kõige eest hoolitsema!" ütles ta. "Mina kannan vastutust!"
Aga mõne aja pärast hakkasid ploomiinimesed nurisema, sest siiani oli saagist alati parasjagu kõigile jätkunud. Aga nüüd, kus kõik noored mehed selle asemel, et ploomipuude eest hoolitseda ja keeta ja küpsetada, vahti pidasid, nüüd ei jätkunud enam.
"Jaa," ütles härra Kivi, "kes on selles süüdi, et meie noored mehed tööd teha ei saa, vaid peavad vahti pidama? Pirniinimesed! Tähendab, pirninimesed peavad selle eest maksma!"
Ja ta marssis koos oma meestega pirniinimeste külla, et neid jälle paljaks röövida. Aga pirniinimesed olid samuti vahid välja pannud, ja kahe küla vahel puhkes hirmus taplus, ning ploominimesed ei pääsenud pirnide kallale.
Seepeale ütles härra Kivi: "Me peame võrke punuma, ja need pirniinimeste vahtidele pähe viskama. Siis võime me neist jagu saada ja küla tühjaks röövida!"
Niisiis pidid kõik ploomiinimesed võrke punuma, ja seekõrd läks röövretk õnneks.
Uhkelt tuli härra Kivi oma salkade eesotsas tagasi, ja iga noor mees kandis õlal pirnikotti. Härra Kivi kandis ka midagi, nimelt vastutust.
Keset küla lasi härra Kivi pirnid suurde hunnikusse kuhjata. Siis jagas ta hunniku kolmeks väiksemaks hunnikuks. "Nii," ütles ta, "üks hunnik jagatakse kõikide külaelanike vahel, et kõigil piisavalt süüa oleks. Üks hunnik jagatakse minu sõdurite vahel, kuna nad nii vapralt võitlesid. Ja ühe hunniku saan mina, sest mina kannan kõige eest vastutust."
Ja kõik hõiskasid ja patsutasid härra Kivile õlale. Ainult vana proua Ploomisaba raputas murelikult pead, ja ütles: "Ja kui nad nüüd samuti võrke koovad, need pirniinimesed?"
"Küll mina juba tean!" ütles härra Kivi. "Me ehitame küla ümber müüri, siis ei saa nad meile enam kunagi kallale tungida."
Ja nii pidid ploomiinimesed küla ümber müüri ehitama.
Aga pirniinimesed ei tahtnud oma lüüasaamist vaikides taluda. Ning kui nende spioonid teatasid, et ploomiinimesed ehitavad oma küla ümber müüri, ehitasid ka pirniinimesed oma küla ümber müüri. Ja nad punusid võrke, millega valvureid püüda. Ja peale selle ehitasid nad endale redelid, et üle ploomininimeste müüri ronida. Ja ühel ööl tungisid nad oma redelitega ploomikülla ja röövisid selle tühjaks.
"Nüüd aitab!" ütles seepeale härra Kivi. "Me peame andma neile pehmetele pirnidele lõpuks ometi õppetunni, millest nad enam kunagi ei toibu!"
Ning ta käskis ploomiinimestel suure ratastega torni ehitada. Ta tahtis selle pirniküla müürini lükata ning siis ülevalt pirniinimeste majade peale tuld heita. Aga pirniinimesed ehitasid vahepeal tohutu kiviheitja, millega nad sisse visata tahtsid ploomiküla müüri.
Ning ühel ööl hiilis ploomiinimeste armee pirniinimeste küla poole, ja pirniinimeste armee hiilis ploomiinimeste küla poole. Ja et öö oli pime ja udune, hiilisid armeed teineteisest mööda, ilma et nad seda märganud oleksid. Kui ploomiinimesed oma torni pirniinimeste müüri äärde püsti olid ajanud, ronis härra Kivi selle otsa ja röökis: "Tehke värav lahti ja andke alla, muidu me paneme kogu teie küla põlema."
Ja et pirniinimeste armee oli ära, siis tegid külaelanikud väravad lahti ja lasid ploomiinimesed sisse. Ja kui pirniinimesed olid oma kiviheitja ploomiinimeste müüri äärde lükanud, kirjutas nende juht sedelile: "Andke alla, muidu pommitatakse kogu teie küla maatasa!" Ja ta mähkis sedeli ühe kivi ümber ja lasi selle üle müüri visata. Ja ploomiinimesed tegid samuti väravad lahti ja lasid pirniinimesed sisse.
Aga kui armeed tahtsid röövima hakata, ei olnud seal enam peaaegu midagi. Ainult paar potikest moosi, paar kuivanud kooki, ja kompotipõhi, aga see oli juba hallitanud.
"Siin ei ole enam midagi," ütlesid pirniinimesed ploomisõduritele. "Meil pole olnud aega keeta ja puude eest hoolitseda, kõik on kulunud sõja jaoks."
"Meil ei ole enam midagi," ütlesid ploomiinimesed pirnisõduritele, "meil pole olnud aega puid hooldada ja kooke küpsetada, kõik on kulunud sõja jaoks."
"Tont võtaks!" ütles pirnisõdurite juht, ja pööras jälle ringi.
"Neetud!" ütles härra Kivi ja viis oma armee jälle tagasi. Koiduvalguses said mõlemad armeed kahe küla vahel kokku ning korraldasid suurest vihast löömingu. Aga mõlemad väejuhid ei kakelnud. Nemad seisid kumbki väikesel künkal, vaatasid teineteisele tigedalt otsa ning mõtisklesid.
Kui nad leidsid, et armeed olid küllalt kakelnud, andsid nad käsu teele asuda, ning marssisid oma vägedega koju.
Järgmisel päeval kutsus härra Kivi ploomiinimesed kokku ja ütles: "Nii, nüüd peame me kiiremas korras tööle asuma ja kähku paar ploomikooki küpsetama. Me peame küpsetama kiiermini kui teised, et olla enne neid järgmiseks lahinguks varustatud!"
Aga proua Ploomisaba ütles: "See ei lähe. Nimelt on ploomid otsas, sest keegi ei ole puude eest hoolitsenud. Ploomid on kõik maas ära mädanenud. Ja jahu koogi jaoks ei ole enam samuti. Ja üldse ei saa see enam nii edasi kesta. Mis mõte sel on, et me üksteist vastastikku paljaks röövime? Kui me tahame, et meil oleks piisavalt süüa, peab igaüks kogu päeva töötama, pirniinimesed samamoodi kui meie. Röövimisest ei kasva ei ploomid ega ka pirnid. Me peame pirniinimestega rahu sõlmima!"
Ja ploomiinimesed, kes tahtsid lõpuks ometi jälle ploomipuude eest hoolitseda ja kompotti teha, nõustusid temaga.
Ainult härra Kivi oli tusane. Sest kui polnud sõda, ei saanud ta kamandada ja vastutust kanda, ja ei olnud ka sõjasaaki, millest tema oleks saanud suurima osa endale võtta.
Ta läks vaarikainimeste külla ja ütles neile: "Kuulge. Pirniinimestel ei ole enam midagi süüa, nad on kõik sõja peale ära kulutanud. Niisiis on suur oht, et pirniinimesed röövivad järgmisena teid paljaks!"
Vaarikainimesed kratsisid kukalt ja ütlesid: "Me ei ole ju midagi teinud!"
"See on ükskõik," ütles härra Kivi, "nad on röövlid ja võtavad oma saagi, kust aga saavad."
"See on hirmus!" ütlesid vaarikainimesed. "Mida me siis tegema peame? Me ei taipa ju sõjapidamisest midagi."
"Aga meie!" ütles härra Kivi. "Mul on ettepanek, andke meile paar toobrit vaariakid – meil on nimelt juhuslikult hetkel puuvilja vähevõitu – ja meie aitame teil pirniinimeste vastu võidelda."
"No olgu," ohkasid vaarikainimesed, "mis meil ikka muud üle jääb!"
Ja siis läks härra Kivi jälle tagasi ploomikülla, ja ütles ploomiinimestele: "Järgmise ploomisaagini on veel peaaegu terve aasta! Millest te kavatsete vahepeal elada? Kui me rahu sõlmime, peame me terve aasta nälgima. Aga kui me vaarikainimestega liitu heidame, et pirniinimeste vastu võidelda, siis saame me neilt kohe praegu vaarikaid."
"Jaa, see on parem," karjusid noored mehed, kes olid juba võitlemisega harjunud. "Võidelda oskame me paremini kui ploome kasvatada."
Teised ploomiinimesed kratsisid kukalt ja ütlesid: "Terve aasta nälgida, kes suudaks seda välja kannatada?" ja olid härra Kiviga nõus. Ainult proua Ploomisaba raputas murelikult pead.
Pirniinimeste väepealik oli aga vahepeal õunainimestega liitu heitnud. Ja nii algas kõik jälle otsast peale — vaarikainimesed ja õunainimesed olid sunnitud samuti oma külade ümber müürid ehitama, võrke punuma, redeleid ja kiviheitjaid ja piiramistorne ehitama, ja peale selle andma veel oma kaitsjatele pool oma puuviljast. Ning kui aasta ümber sai, ei olnud kogu planeedil enam midagi süüa ega midagi röövida.
Siis kutsus proua Ploomisaba kõik planeedi naised kokku – see oli võimalik, sest ainult neli küla ju planeedil oligi – ning ütles neile: "Nii ei saa see enam edasi kesta. Röövimisest ja sõjapidamisest ei kasva ei ploomid ega vaarikad, ei õunad ega pirnid. Keegi peab tööd tegama, muidu ei ole ka sõjasaaki. Ja et sellest just parasjagu jätkub, kui igaüks oma tööd teeb, siis ei saa me endale kogu seda röövimist lubada! Võrke ja redeleid ja kiviheitjaid ja müüre ja piiramistorne ei saa süüa!"
"Õige!" ütlesid naised.
"Niisiis öelge oma meestele, et nad peavad üksteisele kätt andma ja kiiremas korras aedadesse tagasi tulema. Muidu sureme me kõik nälga!"
"Hästi!" ütlesid naised.
Ja nii sõlmiti leping, ning kõik mehed andsid üksteisele kätt ja pomisesid: "Vabandust, seda ei juhtu enam" ja siis oli Hortuse planeedil jälle rahu. Ja vaevalt kahe-kolme aasta pärast oli kõigil jälle piisavalt süüa, ja proua Ploomisaba saatis kõikidesse küladesse potte ploomismoosiga, ja teiste külade naised saatsid õunakooki ja pirnimehu ja vaarikakompotti.
Ja kuna senikaua rahu valitses, oli inimestel aega ka veidi järele mõelda ja üht-teist leiutada. Üks neist leiutas õunakorjamistangid, millega sai õunu korjata ilma puude otsa ronimata. Ja üks aretas okasteta vaariapõõsad. Ja üks leiutas masina, millega sai ploomidelt üsna lihtsalt kive eemaldada. Ja üks leiutas spetsiaalse pirnikoorimisnoa.
"Tore", ütlesid naised, "nüüd tarvitseb igaühel veel ainult pool päeva töötada, ja ikkagi jätkub sellest kõigile."
Aga ühel päeval tõusis härra Kivi püsti, ja ütles ploomiinimestele: "See ei lähe, et me pool päeva seanahka veame, lihtsalt sellepärast, et töö on uue ploomikivieemaldagaja muutunud kergemaks. Mis siis, kui priniinimestel tuleb pähe meile kallale tungida ja meid teine pool päevast nende heaks töötama sundida? Pirniinimested on leiutanud uue pirnikoorija. See on suur oht. Sest kui nad ei pea enam selleks, et neil piisavalt süüa oleks, päev läbi töötama, siis on neil nüüd aega uusi piiramistorne ja kiviheitjaid ehitada! Niisiis ei tohi me poolt päeva mängude ja lugude pajatamisega tuulde lasta — meie uue ploomikivieemaldajaga on meil nüüd küllalt aega kaitse peale mõelda. Selle asemel, et me kõik ainult pool päeva töötame, peaksid pooled meist pigem kogu päeva töötama, ja teine pool peaks ehitama kiviheitjaid ning tegama rividrilli. Sest nüüd võime me endale lõpuks ometi püsivat armeed lubada. Ainult nii saame me end selle eest kaitsta, et pirniinimesed meile jälle kallale tungivad ja meid lõpuks veel orjastavad!"
Ja nii oleks kõik peaaegu otsast alanud, kui...
...kui proua Ploomisaba mitte püsti poleks tõusnud, ja poleks kõigi silme all härra Kivile vastu vahtimist andnud. Seepeale istus härra Kivi üsna vaikselt maha ja ei öelnud enam kunagi ühtegi sõna.
Kaks meest võitlesid teineteisega rasket võitlust. Üks oli suur, teine oli paks, üks oli raske, teine oli sitke, üks oli tugev, teine oli metsik.
Tugev lõi metsikul nina sisse. Ja ta tundis: tal on ju nina nagu minulgi.
Metsik murdis tugeval ribi. Ja ta tundis: need ribid raksuvad ju samamoodi kui minu omad.
Tugev torkas metsikul silma peast välja. Ja ta tundis: See silm on ju sama pehme ja tundlik kui minu oma.
Metsik lõi tugevale jalaga kõhtu. Ja ta tundis: See kõht annab ju järgi nagu minu omagi.
Tugev pigistas metsikul kõri kinni. Ja ta tundis: Too vajab ju samamoodi õhku hingamiseks nagu minagi.
Metsik surus tugevale rusika südamesse. Ja ta märkas: Tolle süda lööb ju samamoodi kui minu oma. Kui mõlemad maha kukkusid ja enam püsti tõusta ei suutnud, mõtlesid mõlemad: "Too on ju samasugune kui mina, too seal." Aga sellest polnud enam kummalegi suuremat kasu.
Kui härra Balaban noorsõduriks oli, teatas kord instruktor: "Nii, täna harjutame me võitlust mees mehe vastu. See on hädaohu korral teie jaoks väga tähtis!"
"Ah," andis härra Balaban endast märku, "kui asi peaks hädaohu korral tõesti mees mehe vastu võitluseni minema - kas te ei võiks siis mulle minu meest näidata? Võib-olla võiksin ma temaga ju sõbralikult ühele nõule jõuda?"
Suur sõda Marsil oli lõppenud. Väsinult ja kurvalt vedasid heleroosad gnuffid end koju. "Mitte iial enam sõda!" ohkasid nad. Nad olid sõja kaotanud.
Väsinult ja kurvalt vedasid end koju ka kahvatulillad mofferid. "Mitte iial enam sõda!" ohkasid nad. Seejuures olid nad sõja võtinud.
Aga lahinguväljal lebas peaaegu sama palju surnud moffereid kui surnud gnuffe, ning oli valatud hirmus palju rohelist verd. Gnuffide Suurpresident ja mofferite Suurkuningas said piirijõe ääres kokku ja sõlmisid teineteisega lepingu. "Gnuffide ja mofferite vahel ei tule enam iial ühtki sõda," lubasid nad teineteisele. Ja mõlemas riigis peeti suuri rahupühi.
"Saadame oma kindrali pensionile!" karjusid gnuffid oma pidustustel. "Laseme oma marssali ametist lahti!" hüüdsid mofferid oma peol. "Sõdurid hakaku maasikaid kasvatama!" karjusid gnuffid. "Sõdurid võivad nüüd pükse õmblema hakata!" hüüdsid mofferid.
Kuid seepeale ütles gnuffide kindral: "Nii see ei lähe. Kui meil ei ole enam ei kindralit ega sõdureid, siis tungivad mofferid meile kohe jälle kallale. Selleks, et enam kunagi sõda puhkeda ei saaks, peab meil olema tugev, valvas armee!"
Ja mofferite marssal ütles: "Nii see ei lähe. Kui gnuffid näevad, et meil ei ole enam armeed, siis tahavd nad ju meile otsekohe kaotatud sõja eest kätte maksta. Niisiis vajame me sõdureid ja marssali."
"No jaa, õige küll," pomisesid gnuffid.
"Mis tõsi, see tõsi," mõmisesid mofferid. Ja siis läksid kõik koju ja tööle, gnuffid oma tornidesse ja mofferid oma koobastesse.
Ja gnuffide kindral ütles iseendale: "Ma ei taha juba jälle uut sõda, aga kui ma ei näita, et ma olen tubli kindral, siis saadetakse mind veel pensionile." Ja ta ütles Ülempresidendile: "Meie armeel on vaja rohkem mõõku, et meile uuesti kallale ei tungitaks. Nõudke, palun, kõrgemaid makse, et me saaksime seppadelt rohkem mõõku osta." Ning Ülempresident tegigi nii. Ja sepad ütlesid iseendale: "Me ei taha enam sõda, aga kui me müüme palju mõõku, siis võime me oma lastele kalleid koole lubada." Ja sellid ütlesid endile sepikodades: "Me ei taha enam sõda, aga kui me ütleme, et me ei taha mõõku valmistada, viskavad meie ülemused meid välja, ja siis ei ole meie lastel midagi süüa."
Ja mofferite marssal ütles iseendale: "Ma tahan rahu, aga kui ma ei näita, et ma olen tubli marssal, lastakse mind võib-olla veel ametist lahti." Ja ta ütles mofferite Suurkuningale: "Ma kuulsin, et gnuffid ostavad oma armee jaoks mõõku. Laske, palun, makse tõsta, et me saaksime armeele rohkem sõdureid värvata." Ja Suurkuningas tõstis makse, ja armeele värvati rohkem sõdureid. Ja mofferite talunikud ütlesid iseendale: "Me tahame rahu, aga kui me ei müü armeele kartuleid, siis ei suuda me uusi makse maksta."
Ja rätsepad ütlesid: "Me tahame rahu. Aga mida rohkem sõdureid, seda rohkem vormirõivaid me müüa saame." Ja odavalmistajad ütlesid: "Me tahame rahu, aga mida rohkem sõdureid, seda rohkem odasid me müüa saame."
Siis juhtus, et gnuffide juures avastas üks leiuataja mürgi, hirmus kange mürgi. See oli aga gnuffide jaoks täiesti ohutu, ainult mofferite jaoks oli see surmav. "Ma ei taha kellelegi midagi halba teha," ütles leiutaja iseendale, "aga kui ma hoian oma leiutised enda teada, ei saa ma maksta oma arveid piimanaise juures." Ja ta kirjutas ühes raamatus, kuidas seda mürki valmistada.
Siis juhtus, et mofferite juures avastas üks professor, kuidas ehitada pommi, mis võis hävitada kõik elava ülalpool maapinda, polnud aga mofferite jaoks ohtlik, sest mofferid elasis koobastes.
"Ma ei soovi kellelegi midagi halba," ütles professor iseendale, "aga ma pean oma avastuse avalikuks tegema, muidu arvavad inimesed, et ma ei tea oma teadusest midagi." Ja ta kirjutas ühes raamatus, kuidas seda pommi ehitada. Kui mofferite marssal sellest kuulis, ütles ta Suurkuningale: "Me peame selle pommi tõesti ehitama, sest ma olen kuulnud, et gnuffidel on meie vastu hirmus mürk!"
Ja gnuffide kindral ütles Suurpresidendile: "Me peame tõesti laskma selle mürgi valmistada, sest ma olen kuulnud, et mofferitel on meie vastu ohtlik pomm."
Ja nii segati mürk ja ehitati pomm. Ja gnuffid ehitasid hiiglasliku mürgipritsi, millega võis pritsida mürki mofferiteni välja, ja mofferid ehitasid hiiglasliku õhupalli, millega võis transportida pommi gnuffide juurde. Siis ütles gnuffide Suurpresident ühes tervituskõnes: "Nüüd ei saa enam kunagi sõda puhkeda, sest meie tahame rahu, ning mofferid ei julge iialgi meile kallale tulla, sest meil on hirmus mürk." Ja mofferite Suurkuningas ütles ühes tervituskõnes: "Nüüd peab alati valitsema rahu, sest meie ei taha sõda, ja gnuffid ei söanda iialgi meile kallale tungida, sest meil on kohutav pomm."
Ühel päeval ütlesid gnuffide sepad: "Meil ei ole enam piisavalt rauda kõikide nende mõõkade ja atrade ja vikatite ja vankrite jaoks, mida me sepistada võiksime. Me peame sõitma rauasaarele rauda tooma!"
Ja mofferite sepad ütlesid: "Meil on meie odade ja vankrite ja atrade ja vikatite jaoks rohkem rauda vaja. Me peame rauasaarelt rauda tooma!"
Siis saatsid gnuffid rauasaarele laeva, ja mofferid saatsid samuti rauasaarele laeva. Kui laevad tagasi tulid, teatasid meremehed kodus, et ka teised olid rauasaarelt rauda toonud.
"Mofferid võtavad meie eest raua ära!" kirjutas üks gnuffide ajaleht.
"Gnuffid tahavad kogu rauda endale!" teatas üks mofferite ajaleht.
See oli ehk pisut liialdatud, aga kõik teavad, et ärevatest asjadest kirjtavad ajalehed müüvad paremini kui need, mis kirjutavad, et see kõik pole ühti nii hull ja et kõigepealt peaks ehk järgi vaatama, ehk jätkuks sellest rauast niikuinii kõigile. Ja lehemehed tahavad ju lõppude lõpuks ka nagu teised inimesed raha teenida. Nii hakkasid gnuffid jälle moffereid kartma, ja mofferid hakkasid gnuffe kartma.
"Me peame rauasaare endale hoidma," ütlesid mõned gnuffide hulgast, "muidu ei saa mingit rahu olla."
"Rauasaar peab meile kuuluma," ütlesid mõned mofferite hulgast, "muidu tuleb jälle sõda!"
"Kui meil pole atrade jaoks rauda, pole meil midagi süüa," ütlesid mõned gnuffide hulgast, "ja siis ei saa meid ka hirmus mürk aidata!"
"Kui meil pole rauda, peame me nälgima," ütlesid mõned mofferite hulgast, "ja siis ei aita meid ka suur pomm."
Ja gnuffid saatsid rauasaarele sõjalaeva, ja mofferid saatsid rauasaarele sõjalaeva. Ja kui võitlus oli tasavägine, siis saatsid gnuffid veel ühe sõjalaeva, ja mofferid saatsid veel ühe sõjalaeva.
"Me ei tohi lasta neil sõjalaevu ehitada!" ütles gnuffide kindral ja ründas oma salkadega mofferite laevatehast.
"Me peame neid takistama laevu ehitamast," ütles mofferite marssal ja ründas oma salkadega gnuffide laevatehast.
"Nad tungisid meile kallale!" karjusid gnuffid.
"Nad ründasid meid!" karjusid mofferid. "Meie tahtsime rahu," ütles gnuffide kindral, "aga nüüd ei aita enam midagi. Me peame neile mürki pritsima, enne kui nad meie peale pommi heidavad!"
"Meie ei tahtnud sõda!" ütles mofferite marssal. "Aga nüüd on liiga hilja. Me peame nende peale pommi heitma, enne kui nad meile mürki pritsivad!"
Ja mürgiprits täideti, ja suur õhupall lasti lendu.
"Nüüd on neil lips läbi!" ütlesid gnuffid.
"Nüüd on neil lips läbi!" ütlesid mofferid.
"Ja meil ka!" ütlesid gnuffid, kui nad nägid, kuidas õhupall aeglaselt ülespoole tõusis.
"Ja meil ka!" ütlesid mofferid, kui nad nägid, kuidas prits silmapiirile ilmus.
"Ma poleks ehk ikkagi pidanud seda mürki leiutama!" ütles leiutaja.
"Ma poleks ehk ikkagi pidanud seda pommi leiutama!" ütles professor.
"Me poleks ehk ikkagi pidanud mõõku tegema!" ütlesid sepad.
"Me poleks ehk ikkagi pidanud odasid tegema!" ütlesid odavalmistajad.
"Me poleks ehk ikkagi pidanud vormiriideid õmblema!" ütlesid rätsepad.
"Me poleks ehk ikkagi pidanud kartuleid müüma," ütlesid talunikud.
"Me poleks ehk ikkagi pidanud niimoodi liialdama," ütlesid ajalehekirjutajad.
"Me oleks ehk ikkagi pidanud rohkem tõest kinni pidama," ütlesid ajakirjatoimetajad.
"Me poleks ehk ikkagi pianud sõduriteks hakkama," ütlesid sõdurid.
"Me oleks ehk ikkagi pidanud kindrali pensionile saatma!" ütlesid gnuffid.
"Me oleks ehk ikkagi pidanud marssali kohalt lahti laskma!" ütlesid mofferid.
Ja siis ütles üks gnuff oma sõpradele: "Ennast ei saa me enam päästa. Aga moffereid saame - nad ei olnud ka tobedamad või alatumad kui meie." Ja nad ronisid mürgipritsi otsa ja lükkasid selle ümber, just hetk enne mürgi pritsimist.
Ja paar mofferit ütlesid üksteisele: "Nüüd saame me omaenda tobeduse pärast otsa. Aga gnuffid peavad vähemalt teadma, et oli ka paar korralikku mofferit." Ja nad hakkasid köiest kinni ja ronisid üles õhupallini ja lasid pommi õhku enne, kui see gnuffide kohale jõudis.
"Mofferid päästsid meid!" ütlesid gnuffid üllatunult, kui nad märkasid, et pomm neid säästis.
"Gnuffid ohverdasid end meie heaks!" sosistasid mofferid täiesti pahvilt, kui nad märkasid, et mürk neid ei tabanud. Ja siis lasid kõik mõõgad ja odad käest kukkuda, istusid maha ja ohkasid: "See läks nüüd küll üle noatera." Ja paljud hakkasid kergendustundest nutma.
Siis saatsid nad kindrali ja marssali pensionile, samuti Suurpresidendi ja Suurkuninga ja ütlesid: "Seekord peame me aga targemad olema!"
Ühel mehel oli ori. Too pidi tema eest kõik tööd ära tegema. Ori pesi meest, kammis ta juukseid, lõikas talle toidupalasid väikesteks tükikesteks ja pistis need talle suhu. Ori kirjutas mehe eest kirju, puhastas ta kingi, nõelus ta sokke, raius talle puid ja küttis ta ahju. Kui mees silmas mõnel jalutuskäigul vaarikaid, pidi ori neid korjama ja mehele suhu pistma. Selleks, et ori ära ei jookseks, hoidis mees teda alati keti otsas. Päeval ja ööl pidi ta orja kinni hoidma ja endaga ringi vedama, muidu oleks ori minema jooksnud. Teises käes hoidis mees alati piitsa. Sest kui ori ketti sikutas ja tiris, pidi mees ta läbi piitsutama. Kui tal siis käed valutasid ja kui ta piitsutamisest täiesti kurnatud oli, sajatas ta orja ja ketti ja üldse kõike.
Mõnikord unistas mees salamisi aegadest, mil ta oli veel noor ja mil tal polnud veel orja. Toona võis ta veel vabalt metsades hulkuda ja vaarikaid korjata, ilma et oleks olnud sunnitud pidevalt ketist tirima. Nüüd ei saanud ta üksi isegi enam mitte kempsu minna. Esiteks selle pärast, et ori oleks muidu minema jooksnud, ning teiseks - kes oleks tal siis taguotsa pühkinud? Mehel endal ei olnud ju selleks ühtki vaba kätt.
Üks kord, kui ta niimoodi sajatas, ütles talle keegi: "Olgu, aga kui see on nii hirmus, miks sa siis orja vabaks ei lase?"
"Ja," ütles mees, "selleks, et ta mind maha lööks!" Aga salamisi unistas mees vabadusest.
Ja ori, unistas tema ka vabadusest? Ei, ta ei uskunud juba ammu enam vabadusse. Ta unistas veel ainult sellest, et ta võiks ise isand olla ja meest keti ostas vedada ja läbi piitsutada ja lasta tal oma taguotsa pühkida. Sellest unistas ta.
Mulla Nasreddin hodža sattus oma reisidel ka külla, mis oli kuulus selle poolest, et sealsed elanikud oskasid eriti hästi arvutada. Nasreddin leidis peavarju ühe taluniku juures. Järgmisel hommikul pani Nasreddin tähele, et külas ei olnud kaevu. Hommikul laaditi igas majas üks-kaks eeslit veekannudega, ning siis voeti ette rännak tunnitee kaugusel voolava ojani, täideti kannud ning tuldi nendega jälle tagasi, mis kestis omakorda tund aega.
“Kas poleks parem, kui vesi oleks külas olemas?” küsis hodža taluniku käest, kelle juures ta elas.
“Oh, palju parem,” ütles talunik. “Vesi läheb mulle iga päev maksma kaks töötundi eesli ning poisiga, kes eeslit ajab. See teeb aastas 1460 tundi, kui eesel poisiga vordsustada. Kui eesel ja poiss selle aja sees pollul töötaksid, voiksin ma näiteks terve uue korvitsapollu üles harida ja igal aastal 457 korvitsa vorra rohkem saaki koristada.”
“Ma näen, et sa oled koik hästi välja arvutanud,” ütles hodža imetlusega. “Miks siis mitte rajada kraav ja juhtida vesi otse külla?”
“See ei ole nii lihtne,” ütles talunik. “Tee peale jääb küngas, mis tuleks laiali kanda. Kui ma laseksin oma poisil ja eeslil vee toomise asemel kraavi kaevata, siis kuluks neil selleks juhul, kui nad töötaksid iga päev 2 tundi, 500 aastat. Mina elan aga voib-olla veel ainult 30 aastat, seega tuleb mulle odavam, kui ma lasen neil vett toomas käia.”
“Jaa, aga kas siis sina peaksid üksi kanali kulud kandma? Teid on ju külas mitu peret?”
“Oh jaa,” ütles talunik, “meid on täpselt 100 peret. Kui iga pere iga päev kaheks tunniks poisi ja eesli saadaks, siis oleks kanal viie aasta pärast valmis. Ja kui nad iga päev kümme tundi töötaksid, siis aasta pärast.”
“Miks sa ei räägi siis oma naabritega ega tee neile ettepanekut ühiselt kanal kaevata?”
“Tja, kui mul on naabriga moni tähtis asi arutada, siis kutsun ma ta enda poole koju, kostitan teda tee ja halvaaga, räägin temaga ilmast ja väljavaadetest tulevasele saagile, siis tema perekonnast, tema poegadest, tütardest ja lastelastest. Siis lasen ma talle toidu lauale kanda, pärast sööki jälle teed, siis küsib ta minu käest minu majapidamise ning minu perekonna kohta, ja siis jouame me kenasti aegamisi asjani. See kestab terve päeva. Kuna meid on külas 100 peret, peaksin ma rääkima 99 perekonnapeaga. Sa pead tunnistama, et ma ei saa viita 99 päeva ühtejärge selliste konelustega, minu majapidamine sureks välja. Ma voiksin parimal juhul nädalas ühe naabri külla kutsuda. See tähendab, et kuna aastas on ainult 52 nädalat, siis kestaks see peaaegu kaks aastat, kuni ma olen vestelnud koikide naabritega. Nagu ma oma naabreid tunnen, noustuks lopuks neist igaüks sellega, et oleks parem, kui vesi oleks külas olemas, sest nad oskavad koik hästi arvutada. Ja nagu ma neid tunnen, lubaks neist igaüks kaasa lüüa, kui teised ka kaasa löövad. Niisiis peaksin ma pärast kahte aastat uuesti otsast alustama, koik naabrid külla kutsuma ja neile ütlema, et teised oleksid samuti nous kaasa lööma.”
“Hästi,” ütles hodta, “aga nelja aasta pärast oleksite te ikkagi nii kaugel, et voiksite töödega alustada. Ja veel ühe aasta pärast oleksid need lopule viidud!”
“Sellele lisandub veel üks probleem,” ütles talunik. “Sa pead tunnistama, et kui kanal on kord juba kaevatud, siis tahavad koik sealt vett tuua, ükskoik, kas nad osalesid tööde juures voi mitte.”
“See on tosi,” ütles hodta. “Isegi kui tahta, ei oleks voimalik valvata kanalit kogu selle ulatuses.”
“Just,” ütles talunik. “Seega saab see, kes tööst korvale hiilis, samamoodi kasu nagu koik teised, ainult ilma igasuguste kulutusteta.”
“Sellega tuleb noustuda,” ütles hodža.
“See tähendaks ju, et igaüks, kes oskab arvutada, püüaks tööst korvale hiilida. Kord on eesel lombakas, kord on poisil köha, kord on naine haige ning poissi ja eeslit on vaja, et arsti järgi minna. Aga igaüks meist oskab arvutada, nii et igaüks meist püüaks tööst korvale hiilida. Ja et igaüks meist teab, et teised hakkavad viilima, siis ei saadagi keegi üldse oma eeslit ja oma poissi tööle. Niisiis ei saaks kraaviga isegi mitte alustada.”
“Ma pean tunnistama, et sinu kaalutlused kolavad väga veenvalt,” ütles hodta. Ta motiskles mone hetke, kuid hüüatas siis ühtäkki: “Ma tean aga üht küla mäestiku teisel küljel, kus oli sama probleem nagu teil. Neil on aga juba kakskümmend aastat kraav olemas.”
“Jaa,” ütles talunik, “nad ei oska ju arvutada ka!”
Ühel võõral planeedil või ühel teisel ajastul oli kord kaks riiki, mille nimed olid Siinpool ja Sealpool. Oli veel teisigi riike nagu Kõrval ja Kaugel, aga see lugu jutustab Siipoolest ja Sealpoolest.
Ühel päeval pidas Siinpoole Ülemvõimas oma kodanikele kõne. Ta ütles, et Sealpoole riik ahistavat Siinpoole riiki ja et siinpoollased ei võivat kauem pealt vaadata, kuidas Sealpoole riik oma piiriga Siinpoole riiki rõhub ja ängistab.
"Nad asuvad nii tihedalt meie külje all, et meile ei jää enam ruumi hingamisekski!" karjus ta. "Me ei saa end kriipsu võrragi liigutada. Nad ei ole valmis end natukenegi nihutama, natukenegi ruumi tegema, meile pisut liikumisvabadust lubama. Aga kui nad ei ole selleks valmis, siis peame meie neid selleks sundima. Meie ei taha sõda. Kui asjad laabuksid meie äranägemist mööda, siis elaksime me igaveses rahus. Aga asjad ei laabu kahjuks meie äranägemist järgi. Kui nad ei ole valmis oma riigiga meist natuke eemale nihkuma, siis sunnivad nad ju meid sõda alustama. Aga meie ei lase endale sõda peale suruda. Meie mitte! Meie ei luba, et nad meid meie parimaid poegi ohverdama sunnivad, tänu millele meie naistest lesed ja meie lastest orvud saavad! Seepärast peame me Sealpoole võimu murdma, enne kui nad meid sõda alustama sunnivad. Ning seepärast, kaaskodanikud, et oma nahka kallilt müüa, et rahu kaitsta, et meie lapsi päästa, kuulutan ma käesolevaga Sealpoole riigile igas vormis sõja!"
Segaduses siinpoollased vaatasid esmalt üksteisele otsa. Siis vaatasid nad oma Ülemvõimsale otsa. Ja siis vaatasid nad soomuskiivrite ja hävituskiiritajetega politsei eriüksusi, kes väljakut ümbritsesid, ning plaksutasid vaimustunult ja karjusid: "Elagu Ülemvõimas! Maha sealpoollased!"
Ja sõda algas.
Veel samal päeval ületas Siinpoole armee piiri. See oli võimas vaatepilt. Tankid nägid välja nagu hiiglaslikud rauast lohekalad. Nad rullisid kõik maatasa, mis nende teele ette jäi. Oma kahuritorudest heitsid nad granaate, mis kiskusid kõik tükkideks, ning lasid mürgiseid gaase, mis kõik ära tapsid. Igaüks neist jättis endast maha saja meetri laiuse riba surma.
Nende ees laius õitsev mets, ning nende taga ei laiunud enam midagi.
Kus lendasid lennukid, seal muutus taevas tumedaks, ning kes seisis nende all, langes hirmust haaratuna näoli maha, ainuüksi juba lärmi pärast. Ja kuhu langes nende vari, sinna langesid ka nende pommid.
Hiigellennukite vahel taevas ja tankide vahel maa peal põrisesid helikopterite parved nagu väikesed, õelad sääsed. Sõdurid nägid oma kuuli-, gaasi-, mürgi-, ja batsilli- kindlates kaitseülikondades välja nagu terasest võitlusrobortid. Nad kandsid käes raskeid võitlusmasinaid, mis pildusid surmavaid kuule ja laserkiiri, mis sulatasid kõik üles.
Nii marssis pidurdamatu Siinpoole armee, et iga vaenlane halastamatult maha lüüa. Aga veidral kombel ei leidnud armee ühtki vaenlast.
Esimesel päeval tungis armee kümne kilomeetri kaugusele vaenlase territooriumile, teisel päeval kahekümne kilomeetri kaugusele. Kolmandal päeval ületas armee suure jõe. Kõikjal leidsid sõdurid eest ainult mahajäetud külasid, koristatud põlde, tühjaks veetud vabrikuid, tühje laohooneid. "Nad peidavad end, ning kui me oleme neist mööda läinud, siis tungivad nad meile selja tagant kallale!" röökis Ülemvõimas. "Otsige läbi kõik heinakuhjad ja kõik sõnnikuhunnikud!"
Sõdurid tuhnisid sõnnikuhunnikud läbi, ent kõik, mis nad seejuures leidsid, oli hunnikuteviisi dokumente: isikutunnistusi, sünnitunnistusi, puhkusele saatmise lube, passe, vaktsineerimistunnistusi, immatrikulatsioonitõendeid, raadiomaksusoodustusõigusetunnistusi, koeramaksu tasumise õiendeid ja sadat sorti muid dokumente. Ja kõikidest pildiga tõenditest olid fotod välja rebitud. Mida see kõik tähendama pidi, ei osanud keegi seletada.
Suureks probleemiks olid teeviidad. Nad olid kas ära kruvitud või tagurpidi pööratud või üle värvitud, aga mõned olid ka õiged, nii et saanud isegi mitte selle peale kindel olla, et nad kõik valetasid. Ikka ja jälle läksid sõdurid kaotsi, terved kompaniid eksisid ära, divisioonid kaotasid õige teeotsa, ning nii mõnigi mahajäetud kindral saatis vandudes mootorratturid igasse ilmakaarde sõdureid otsima. Ülemvõimas oli sunnitud otsekohe Siinpoolest kõik mõõdistajad ning geograafiaõpetajad sõjaväeteenistusse kutsuma, et vallutatud riiki korralikult siltidega varustada.
Sõjakäigu neljandal päeval võttis Siinpoole armee oma esimese vangi. Ent too ei olnud mitte sõdur, vaid tsiviilisik, kelle nad olid leidnud metsast, seenekorv käevangus. Ülemvõimas lasi ta isiklikult enda juurde ülekuulamisele kutsuda. Vang ütles, et ta nimi olla Jüri Mets ning et elukutselt olla ta seenekorjaja. Oma passi olla ta ära kaotanud ning kus Sealpoole armee on, ta ei teadvat.
Järgmistel päevadel võttis Siinpoole armee paar tuhat tsiviilisikut kinni. Kõigi nimi oli kas Jüri või Mari Mets, ning kellelgi ei olnud passi. Ülemvõimas raevutses.
Lõpuks okupeeris Siinpoole armee esimese suurema linna. Kõikjal võis näha sõdureid, kes pintseldasid seintele tänavanimesid. Linnaplaanid olid lastud luureteenistuse poolt saata. Kiirustamise tõttu tekkis muidugi palju eksitusi, ning mõnel tänaval oli vasakul pool üks ja paremal teine nimi, ning ühes otsas üks ja teises teine silt. Alalõpmata ekslesid ostivad kompaniid vanduva veltveebeliga eesotsas mööda linna, linnaplaan käes.
Üleüldse ei toiminud linnas mitte miski. Elektrijaam ei töötanud, gaasivabrik, telefonijaam, mitte miski ei funktsioneerinud.
Ülemvõimas lasi ostekohe teatavaks teha, et streikimine olla keelatud ning et kõik olla kohustatud koheselt tööle minema.
Inimesed läksidki vabrikutesse ja büroodesse, ent miski ei funktsioneerinud sellegipoolest.
Kui sõdurid kohale läksid ning küsisid: "Miks siin tööd ei tehta?", siis ütlesid inimesed: "Härra insener ei ole kohal" või "Meister ei ole kohal" või "Proua direktor ei ole kohal".
Aga kuidas proua direktorit leida, kui kõigi nimi oli Mari Mets?
Ülemvõimas lasi kuulutada, et kõik, kes ei ütle oma õiget nime ega ametinimetust, lastakse maha. Seepeale ei nimetanud sealpoollased end enam Metsaks, vaid lihtsalt mingi nimega, aga mis sellest kasu oli.
Mida kaugemale armee tungis, seda keerulisemaks kõik muutus. Peagi ei olnud enam võimalik sõduritele värskeid toiduaineid hankida, kõike tuli tuua Siinpoolest. Raudtee ei töötanud, raudteelased seisid tegevuseta või sõitsid mõttetult veduritega siia-sinna. Vedurijuhid tülitsesid vagunite pärast, ning mõistagi olid kõik sefid, kes millestki midagi teadsid, kadunud. Keegi ei suutnud neid leida.
Sõduritele ei teinud keegi midagi. Nad muutusid peagi ettevaatamatuks, jooksid lahtiste soomuskiivritega ringi ja lobisesid inimestega. Sealpoole inimesed, kes kõik söödava armee konfiskeerimiskomando eest ära peitsid, jagasid oma vähest toitu üksikute sõduritega või vahetasid nendega värsket salatit või iseküpsetatud kooke konservide vastu, mida oli sõduritel küllaga ja millest neil kõrini oli.
Kui Ülemvõimas sellest teada sai, sattus ta märatsushoogu ning keelas kõikidel sõduritel oma korteritest lahkuda, välja arvatud siis, kui nad salgas kontrollkäigule läksid. See ei meeldinud sõduritele.
Lõpuks hõivas armee Sealpoole pealinna. Aga ka siin oli kõik nagu kõikjal mujal selles riigis. Polnud ei tänavanimesid, ei majanumbreid, ei nimesilte ustel, ei direktoreid, insenere, meistreid, ei politseinikke ega ametnikke. Ministeeriumid olid tühjad ning kõik toimikud kadunud. Kus valitsus oli, ei teadnud keegi.
Siis otsustas Ülemvõimas lõpuks ometi kord majja lüüa. Ta lasi teatavaks teha, et kõik täiskasvanud olla kohustatud oma ettevõtetesse ja büroodesse minema. Kes koju jääb, lastavat maha.
Siis läks ta ise elektrijaama ja lasi kõigil sõduritel ja ohvitseridel, kel kodus elektrijaamadega midagi tegemis oli olnud, sinna tulla. Ta pidas töölistele kõne, ja siis ütles ta, et kahe tunni pärast olgu elekter olemas. Ohvitserid komandeerisid ja sõdurid kontrollisid, ja elektrijaama töötajad tormasid siia-sinna ja tegid just seda, mida ohvitserid neile ütlesid. Sellest tekkis muidugi hirmus kaos ja ei mingit elektrit. Siis kutsus Ülemvõimas ohvitserid jälle tagasi ja ütles elektrijaama töötajatele: "Kui poole tunni pärast pole voolu, siis lastakse teid kõiki maha!" Ja ennäe, poole tunni pärast oli valgus majas. Siis ütles Ülemvõimas: "Näete, te bande, teile tuleb ainult korralikult jalad alla teha!" ja suundus oma sõduritega gaasivabrikusse, et seal samamoodi toimida.
Aga järgmisel päeval oli vool jälle ära ja kui Ülemvõimas kompaniitäie eriväljaõppe saanud mõrvarsõduritega maruvihaselt kohale marssis, et kõik elekrtijaama töölised ära hävitada, siis oli elektrijaam tühi, ja elektrijaama töötajad ning amtenikud olid end vabrikutes ja büroodes muude inimeste sekka poetanud.
Siis andis Ülemvõimas oma sõduritele käsu lihtsalt tuhat inimest tänavalt kokku koguda ja maha lasta.
Aga Sealpoole inimeste õela kavaluse tagajärjel, olla alati sõdurite vastu kena, oli väeosa moraal juba niivõrd laostunud, et keegi ei olnud valmis lihtsalt mingit tuhandet inimest maha laskma, kes mitte midagi teinud ei olnud. Siis andis Ülemvõimas oma mõrvarsõduritele käsu. Aga tema ohvitserid tegid talle teatavaks, et tavasõdurid olla juba väga rahulolematud ning et kui need tuhat inimest maha lasta, polevat mässgi võimatu.
Ja Ülemvõimas sai kodustelt võimukandajtelt kirju, kus seisis: "Ülim võimisate seas! Te olete oma väejuhiannet ja oma sõjaalast geniaalsust tõestanud, ning me õnnitleme Teid Teie arvutute, säravate võitude puhul. Siiski palume me Teid nüüd jälle tagasi tulla ja need Sealpoole hullud iseenese hooleks jätta. Nad lähevad meile liiga kalliks maksma. Kui me peame iga töölise selja taha automaadiga sõduri panema, kes teda mahalaskmisega ährvardab, ning ühe inseneri, kes talle ütleb, mis tal teha tuleb, siis ei tasu nagu kogu see vallutamine end enam ära. Palun, tulge koju, sest meie armastatud maa on juba liialt kaua Teie hiilgavast kohalolekust puudust tundnud."
Seepeale pakkis Ülemvõimas oma armee kokku, lasi nii palju hinnalisi masinaid ja muid väärtesemeid nii suurel hulgal kaasa võtta, kui tema üksused tansportida suutsid, ning sõitis vandudes jälle koju.
"Aga me neile näitasime," urises ta. "Need argpüksid. Mida nad nüüd pihta hakkavad, need narrid! Kuidas kavatsevad nad nüüd kindalks teha, kes on insener, kes arst, kes tisler? Ilma tunnistuste ja diplomiteta! Kuidas nad mõtlevad seda korraldada, kes villas ja kes üürikorteris elama hakkab, kui keegi ei suuda tõestada, mis talle kuulub? Kuidas nad kavatsevad selgust saada - ilma omanikutunnistusteta, ilma trahviregistriteta ja juhilubadeta, ilma ametinimetuste ja vormiriieteta? Milline segadus saab seal olema! Ja seda kõike ainult selleks, et nad meiega sõdima ei peaks, need argpüksid."
Arobanai tõstis pea jõeveest välja. Tema ees laius Apa Lelo pärastlõunases päikesepaistes. Kaugusest kostus kõuemürinat, ent vihma ei olnud siiski enne õhtut oodata. Küllalt aega, et onne ehitada. Rohtukasvanud lagendikul mängisid juba lapsed, siin-seal lebasid pambud murul. Mehed, kes olid juba varem pärale jõudnud, olid need sinna, kuhu nad tahtsid hiljem oma onni ehitada, maha pannud ning läinud kohe jahile. Naised lastega polnud oma rännakul niimoodi kiirustanud, sest nad tahtsid tee peal veel seeni ja juurikaid korjata. Arobanai hõõrus oma keha vees puhtaks. Puhta kehaga oli meeldiv uude laagrisse astuda, rännaku ning kõikide varasemate laagriplatside tolm ja higi ihult maha pesta. Uus laager tähendas alati uut algust täis uusi võimalusi ja väljavaateid. Arobanai raputas oma lühikesed kräsus juuksed veest kuivemaks ning sumas tagasi kaldale. Siis tõstis ta oma pambu pea kohale ning kandis selle läbi jõe teisele kaldale. Ta teadis, et kui ta niimoodi oma käed üles tõstis, kerkisid ta pringid rinnad veelgi sõjakamalt esile ning jõevesi lasi ta kehal sädeleda ja kõigil selle vormidel veelgi kaunimalt esile tulla. Kaldal astusid parajasti esimesed noored poisid oma jahisaagiga metsast nähtavale.
Apa Lelo oli ilusaim laagriplats, mida Arobanai teadis. Lelo jõgi tegi siin käänu, nii et laagriplats asus justkui saarel. Saare keskel kasvasid puud üsna hõredalt ning moodustasid loodusliku lagendiku, sellegipoolest puutusid nende kroonid kõrgel ülal peaegu kokku, nii et väljak oli küll hele, ent polnud kunagi ereda päikese käes. Umbes saare keskel jaotas rühm puid platsi kaheks peaaegu võrdseks pooleks. Lapsed olid juba hõivanud mänguväljaku kalda ääres puude all, kohast, kuhu kavatseti ehitada onnid, pisut eemal, ent siiski veel ohutus kauguses.
Arobanai otsis oma isa Ekianga kompsu. Tema ema ei olnud veel pärale jõudnud ning nii harutas ta kõigepealt lahti selle lehepakikese, milles ta oli kohale toonud hõõguva puuhalu. Ta asetas sellele paar kuiva raagu, puhus hõõguvale halule ning leegid limpsasid oksakeste järele.
Aegamisi saabus üha enam inimesi. Mõned mehed tõid liha ja pöördusid jälle metsa tagasi, et lõigata teibaid ja lehti. Naised tegid tule üles ja hakkasid süüa tegema. Peaaegu kõik olid korjanud seeni ja juurikaid - lapsed tarisid neid sületätiteviisi kohale - ning nendest keedeti nüüd kõrvitsakaussides leem, millese visati lihatükikesi.
Kui mehed teivaste ja suurte mongongopuulehtede pundardega pärale jõudsid, hakkasid naised onne ehitama. Nad torkasid teibad ringikujuliselt maasse ja sidusid need siis liaanide abil ülevalt kupliks kokku. Sellesse toestikku põimiti peenemaid oksi ja tekkinud sõrestikule kinnitati laiad, südamekujulised lehed. Ikka veel saabus matkalisi, kes olid hiljem teele asunud või kes olid teel maiuspalade otsingul toppama jäänud, ning naised, kes olid juba onnide ehitamisega ametis, naersid ja hüüdsid neile, kui märjaks nad saavad, sest vihmapilved tulid üha lähemale.
Ent mehed, kes olid oma naistele ehitusmaterjali muretsenud, jooksid uuesti metsa ning lõikasid hilinenute jaoks teibaid ja lehti. Sugulased ja sõbrad ehitasid oma onnid kõrvuti. Pered, kes ei olnud üksteisest heal arvamusel, asusid elama laagri erinevais otstes, ning kui see polnud võimalik, siis ehitasid nad oma onnid nii, et sissepääsud poleks vastakuti.
Piksepilved sundisid varakult onnidesse pugema, tuli toodi sisse ning ikka ja jälle tuli mõni leht sissetungiva veenire ette nihutada. Ent vihm ei kestnud kaua, varsti põlesid lõkked taas hüttide ees, naised kohendasid veel veidi katuseid ning mehed lonkisid veelkord vibu ja nooltega metsa, et lasta enne pimeduse saabumist ehk veel mõni lind või ahv. Onnid aurasid ja laagri kohal heljus sinine suits, mis värvus järsku oranziks ja kuldseks ja punaseks, kui pilved hajusid ja päike veel viimase terava kiire üle taeva heitis.
Arobanai lamas selili oma vanemate onnis ja hüpitas oma väikest venda jalgalabadel, hoides istitaval põngerjal käest kinni. Lähedalasuvatest onnidest kostus perede unist lobisemist ja vahetevahel vallandas mõne kustumata kuulaja mahlakas kommentaar elanike seas naerupahvaku.
Ühe naaberonnidest oli ehitanud Kenge, noor vallaline kütt. Tema juures tungles suurem osa noori poisse. Arobanai kuulis, kuidas nad üksteisele jutustasid, milliseid loomi nad selles laagris jahtida ja milliste tüdrukutega nad siin vallatleda kavatsesid. Kui Arobanai kuulis, kuidas Kelemoke tema nime nimetas, hüüdis ta: "Sul on minu jaoks liiga kõverad jalad. Saa kõigepealt kütiks, sa väike poisiklutt!" Talle vastas mürisev naer, poisid tagusid endale kõrvalhütis vastu kõhtu ja reisi ning olid naerust kõveras. Kelemoke oli üks kiiremaid jooksjaid ja oli juba üksi terve pühvli tapnud.
Ekianga ütles - hüüdmata, kuid nii, et seda oli viie onni kaugusele kuulda - : "Kogu sellest kasutust kisast hakkab ju pea valutama. Jääge ükskord ometi vait, et siin magada saaks!"
See mõjus poistele vähemalt nii, et nad hakkasid sosistama ning ainult mõnikord kuuldus nende itsitamist ja pruuskamist. Arobanai naeratas. See laager tuleb hea laager, ta tundis seda. Tal saab siin lõbus olema.
Ent hommikul valitses laagris lein. Arobanai ärkas pika, hirmsa karje peale, ühe olendi kohutava hädakisa peale, kes oli langenud täielikku pimedusse. Kõik tormasid onnidest välja. Balekimito, Arobanai isa Ekianga üks tädidest, Amabosu ja Manyalibo ema oli surnud, täiesti surnud. Vana naine, kõigi poolt austatud mitmekordne vanaema, oli olnud haige juba enne uude laagrisse tulemist. Tema pojad Amabosu ja Manyalibo ei tahtnud teda maha jätta, nad oleksid jäänud ema juurde kuni ta tervenemiseni, ent vanas laagris oli jahiõnn olnud vilets ja Balekimito oli tahtnud tingimata rännakust osa võtta. Ent rännak oli teda kurnanud ja nüüd oli ta surnud ja varsti pidi ta jäädavalt surema. Balekimito onnis tunglesid tema sugulased, tema pojad jooksid pisaratest kriimude nägudega siia-sinna, tema tütar Asofalinda üritas oma vendi lohutada, ent vajus ikka ja jälle nuttes vana naise aseme kõrvale kokku. Üksnes Balekimito ise oli kaebleva, nutva rahvahulga keskel rahulik. Ta haaras oma poegade käed, tõmbas tütre endale lähemale ja sosistas: "Ma olen oma laste juures. Ma ei ole surres üksi. See on hea."
Balekimito vaatas oma ikka veel ärksate silmadega onnis ringi ning märkas oma õe pojatütart Arobanaid. Käega, mis oli läbipaistev nagu õhuke puuleht, andis ta neiule märku lähemale astuda. "Sinust on saanud kena neiu" sosistas Balekimito. "Oled sa endale juba armsama välja valinud?" Ta itsitas ning hoidis Arobanai käsivart oma haardes. Arobanai kükitas kangestunult vana naise aseme kõrval. Balekimito uinus, ent tema haare ei lõdvenenud. Tüdruk jäi istuma. Mehed ja naised hoidsid oma kaebeid tagasi, et magaja und mitte häirida. Kui päike seisis kõrgel laagri kohal, lakkas Balekimito hingamast.
Nüüd ei olnud enam mingit põhjust end tagasi hoida. Asofalindal oli ühtäkki niiniköis pihus ja ta sidus endale silmust kaela. Kolm meest pidid teda tagasi hoidma, et ta endale viga ei teeks. Lapsed trügisid onni ja jooksid jälle välja, viskasid end pikali ning tagusid abitus vihas vastu maad. Muldvana Tungana ja tema naine Bonyo istusid oma onni ees ning pisarad jooksid üle nende närtsinud nägude. Arobanai kükitas ikka veel kangestunult keset nuttu ja kaeblemist, ning nutul ja kaeblemisel ei tule enam kunagi lõppu, sest Balekimito ei ärka enam kunagi üles. Ta oli surnud, mitte lihtsalt surnud, ta oli igaveseks surnud ja ta jääb igavesti nii lamama ning Arobanai randmest kinni hoidma.
Alles siis, kui Arobanai ema Kamaikam ligi astus ja surnu sõrmed õrnalt lahti kangutas, võis ka Arobanai nutma puhkeda, maas väherda ning oma kurbust ja ehmatust välja nutta.
Alles õhtul rahunes laager aegamööda. Kurbusest kurnatuina istusid ja lamasid kõik oma onnides või nende ees. Siis astus vana Moke laagri keskele ning hakkas vaikselt rääkima. Inimesed nihkusid lähemale, et teda kuulda, ning ta ütles oma rahuliku, meloodilise häälega: "See ei ole hea, et kõik kurvalt ühe koha peal istuvad. Lõkked kustuvad ja keegi ei tee süüa. Homme oleme me kõik näljased ning jahiks liiga nõrgad ja väsinud. Tema, kes ta oli meile kõigile heaks emaks, suri hästi. Kõik peaksid rõõmsad olema, et ta nii kaua elas ja et tal oli nii hea surm."
Talle vastas üldine peanoogutus.
Manyalibo ütles: "Jah, see on tõsi. Kõik peaksid rõõmsad olema. Kogu see hädaldamine ei vii kuhugi, sellega olgu lõpp. Me peaksime peo korraldama. Me peaksime kutsuma Molimo ja pidama Molimo heaks peo."
Ning Njobo, suur kütt, kes oli tapnud üksi elevandi, ütles: "Jah, tema surm on suur asi ning me peaksime suure peo pidama. Me peaksime pidutsema, kuni kuu on üks või kaks korda täis olnud või isegi kolm korda!"
Järgmisel päeval käisid kaks poissi liaanilassoga onni juurest onni juurde. Nad viskasid silmuse hütti ja ootasid. Onnielanikud panid silmusesse paar banaani, juurikaid või ka tüki kuivatatud liha. Poisid tegid, nagu peaksid nad anni silmusesse püüdma ja selle eest võitlema; siis läksid nad edasi jägrmise onni juurde. Peagi rippus laargi keskel molimolõkke juures ridva otsas kenasti täis korv.
Kogu päeva tegid poisid end Molimo pärast väga tähtsaks. Naised ei tohtinud Molimot näha. Poisid andsid mõista, et Molimo olla ohtlik, suur metsa loom ning et üksnes mehed võivat temast jagu saada. Arobanai, kes kooris oma sõbrannadega puukoortest säsi välja, et teha sellest niini, tahtis pahaselt püsti karata, ent üks tädidest võttis tal rahulikult käsivarrest kinni, naeratas kergelt ja raputas pead. Õhtul pärast sööki tõmbusid naised lastega kiiresti oma onnidesse. Vanad mehed, kütid ja noored poisid kogunesid tule ümber ja hakkasid laulma.
Arobanai mängis oma väikese vennaga. Väljas laulsid mehed. Kui Arobanai juba magama tahtis jääda, andis Kamaikan talle väikese müksu. Hõõguvate halgude valgel nägi Arobanai, kuidas ta ema naeratas ja peaga onni avause poole osutas. Ta kuulatas. Mehed laulsid, ning tasa, nii et nad teda ei kuuleks, ümises Kamaikan kaasa:
"Meie
ümber on pimedus, suur pimedus.
Pimedus
on meie ümber, suur, must pimedus.
Ent
kui pimedus on olemas,
siis
on pimedus hea.
Pimedus
on meie ümber, suur, must pimedus,
ent
kui pimedus on olemas,
ja
kui pimedus kuulub metsa juurde,
siis
on pimedus hea."
Iga öö laulsid mehed Molimo laule. Ning naised taandusid oma onnidesse ja tegid, nagu ei puutuks see kõik üldse neisse. Kui mehed laulsid, vastas neile suur metsa loom. Ta hüüdis pühvli häälega, antiloobi häälega, elevandi häälega. Ta hüüdis linnuhäältega ja leopardi ja affihäältega. Ent siis jällegi, siis laulis ja ümises ta jälle meeste laule tule ääres. Mehed laulsid ja suur metsa loom vastas neile. Kord laulis ta lähemal, kord kaugemal, kord põhjast ja kord lõunast.
Kuni varaste hommikutundideni laulsid mehed mõnikord. Iga mees pidi osa võtma, iga mees pidi veetma öö lauldes ja süües, süües ja lauldes. Kui mõni neist magas, siis tähendas see, et suur metsa loom pistab ta nahka.
"Neil poleks vaja end nii tähtsaks teha!" ütles Akidinimba pahuralt, kui ta Arobanai ja teiste tüdrukutega marju korjas. "Ma tean ju, mis see on. See on suur toru, bambusest toru, nad puhuvad seda ja hüüavad ja laulavad. Eile oli see Ausu, kes metsas toruga ringi jooksis."
"Tal on ilus hääl!" ütles Arobanai.
"Sellest ei räägita!" ütles Kidaya. "Naised ei räägi sellest!"
Ent öösel, kui mehed laulsid, naeratas Kamaikan ja laulis üminal ning tädi Asofalinda jutustas: "Kunagi aegade eest kuulus Molimo naistele. Naised laulsid laule ja jooksid Molimoga mööda metsa. Mets on meie vastu hea ja hoiab oma lapsi. Sellepärast laulame me talle laule, et mets oleks rõõmus. Ent mõnikord mets magab, siis võivad kurjad asjad juhtuda. Siis äratame me metsa üles, siis toome me Molimo kohale, et mets üles ärkaks ja et ta unes oma lapsi ära ei unustaks."
"Ja miks jooksevad nüüd mehed Molimoga?"
"Ah, mehed. Nad arvavad end kõike alati paremini teadvat. Nad ütlevad, et nad on suured kütid, nad teavad, kuidas metsa loomadest jagu saada."
Ning Kamaikan naeratas salapäraselt ja ütles, et Arobanai peab ootama.
Molimo viiendal ööl tuli Kelemoke Arobanai juurde onni. Arobanai oli piiritult jahmunud. "Kui sa ei laula koos meestega, sööb suur metsa loom su ära!" ütles ta ja torkas poisile sõrmega külge.
Kelemoke naeris tasa. "Miks peaks ta mind ära sööma? Sinu ema ja tädi magavad, sinu isa laulab, millal oleks armastuse jaoks parem aeg? Miks peaks metsa loom mind ära sööma, kui me teeme seda, mida kõik teevad?"
Igal teisel või kolmandal ööl leidis Kelemoke võimaluse kumamolimolt vargsi minema hiilida. Arobanai lipsas onnis välja ning nad kohtusid enamasti bopil, laste mänguväljakul. Seal nad itsitasid ja sosistasid ja mängisid armastuse mängu, mis oli seda põnevam, et see oli keelatud. Sama jahigrupi poiss ja tüdruk ei võinud omavahel abielluda. Arobanai teadis ka, kellega ta abielluda tahtis - Tumbaga, ühe poisiga, kes küttis Abira ja Motu grupis. Ent miks ei peaks ta senini Kelemokega lõbutsema, tugevaima kütiga noorte poiste hulgas, kellel võiks juba ammugi olla naine, kui ta ei peaks ootama, kuni ka keegi tema lähemaist naissoost sugulastest meheleminekuikka jõuab. Too peaks siis abielluma mõne poisiga sellest grupist, kust Kelemoke endale pruudi valib. Kui kütid ei vahetaks omavahel oma "õdesid", siis võiks juhtuda, et ühel grupil poleks äkki enam üldse naisi. Ükski tüdruk ei oleks Kelemokele ära öelnud, ent tema, Arobanai, oli kõige ilusam, sellepärast oli poiss valinud tema. Kellelgi ei olnud nii ilusaid rindu kui temal ja nii saledaid jalgu ja nii ümaraid tuharaid. Kui kuu teda kunagi verega õnnistab, siis on veel abiellumiseks aega küll.
Järgmine päev tõi endaga kaasa ärevad vaidlused ja sõimu. Sefu, vana rahutusetekitaja, oli kohale saabunud. Päris nii see ju ka ei olnud, et teda sallitud poleks, seda salakavalat naljahammast. Ent miks pidi ta oma laagri suurest laagrist vaevalt viiekümne sammu kaugusele püsti ajama? Neid oli viis peret, kelle juhiks ta end pidas. Kuidas mõtlesid viis peret jahti korraldada? "See saab jälle olema nii nagu eelmisel korral," ütles Asofalinda, Ekianga õde. "Kui tal on midagi vaja, siis on ta üks meie hulgast, ja kui tal on endal midagi, siis on ta 'ainult juhuslikult siinkandis.'" Ta tegi Sefu virisevat kõnemaneeri järgi. Kui naer oli vaibunud, ütles Masisi, kes oli Sefu sugulane: "See on hea, kui meil on palju kütte ja palju võrke."
"Jaa, ja palju õgardeid!" ütles Asofalinda.
Asofalindale jäi õigus. Sefu andis üksnes harva midagi kumamolimo, selle toidukorvi jaoks, mida tuli iga päev täita. "See ei ole minu Molimo," ütles ta päeval. Ent kui ta oli midagi andnud või - veelgi enam - , kui keegi tema laagrist oli midagi andnud, siis tuli Sefu ja kugistas suure hunniku toitu. Kui ta oli kõhu täis söönud, laulis ta natuke ning kasutas esimest võimalust, et jälle oma onni kaduda. "Kui ta ei käitu korralikult," ähvardasid noored poisid, "siis läheme me talle onni järgi ja kui me ta magamas eest leiame, siis naelutame me ta oma odadega maa külge kinni ja siis, kui ta igaveseks surnud on, siis matame me ta molimolõkke alla. Tema naisele ütleme me, et metsa loom pistis ta nahka, ja siis ei räägi temast enam keegi!"
Ent mõistagi ei läinud asi ähvardustest kaugemale ja Sefu ütles: "Miks ma ei peaks magama, kui ma väsinud olen? Keegi ei ole selline loom, et takistaks väsinud meest magamast. Pealegi ei ole see Molimo minu Molimo. Mina tulen üksnes sõprusest, et Molimole au avaldada, ja mind ähvardatakse odadega!"
Tõsi küll, hommikuti sai ta sageli Molimo käest sugeda. Sest hommik oli aeg, mil Molimo tuli laagrisse. Molimo tuli noortest poistest tihedalt ümbritsetuna, nii et teda polnud näha. Poisid jooksid ja möllasid temaga onnide vahel, ning kes oli end eelmisel päeval mingil moel halvasti ülal pidanud, sellele tehti säru. Poisid lõid oma odadega vastu onnikatuseid ja raputasid seinu. Sefu onn sai tihti räsida, ent nii noomiti ka paare, kes olid valjult tülitsenud, kütte, kes olid liiga sageli jahist eemale jäänud, tüdrukuid, kes olid liiga ilmselgelt oma suguvõsa poistega flirtinud. Molimo ei tundnud mingit aukartust, keda ta laitis, pidi selle ära kannatama.
Päevad Apa Lelos olid rõõmsad päevad. Arobanai läks sageli jahile kaasa. Enamasti räägiti juba eelmisel õhtul läbi, kus järgmisel hommikul jahtida kavatseti. Mehed ja poisid jutustasid jäljeradadest, mida nad näinud olid ning kaalusid omavahel väljavaateid siin või seal metsloomi leida. Naised avaldasid samuti oma arvamust, eriti metsikute viljade osas, mida nad tahtsid korjata enne ja pärast jahti. Esimesed poisid asusid oma võrkude ja odade ning hõõguva haluga jahilõkke süütamiseks teele veidi pärast päikesetõusu. Tuli oli metsa suurim kingitus ja see tuli metsale tagasi anda. Siis oli mets sõbralikult meelestatud ja kinkis oma lastele hea jahisaagi. Kui jahilõke põles, saabusid ka teised kütid; naised ja lapsed tulid samuti metsa, otsisid seeni ja marju ja uurisid teatud liaane, kuni nad jõudsid juurteni, mis olid magusad ja maitsvad.
Ühel hommikul, kui kütid olid kokku tulnud, oli Sefu puudu. Ta oli küll laagrist teele asunud, ent polnud jahilõkke juurde tulnud. Mehed raputasid pead ja keegi arvas, et ehk oli Sefu süüdanud eraldi jahilõkke. Ei, karjusid kõik, isegi Sefu ei teeks midagi sellist. Kui jõuti kohta, kus taheti esimest korda võrgud üles tõmmata, oli Sefu juba platsis, ta oli väikese tule üles teinud ning sõi röstitud metsbanaane. Ekianga ja paar teist meest tegid lühikese luureretke ning andsid siis juhtnööre selle kohta, millises suunas tuleks võrgud üles seada. Naised võtsid oma pambud ja läksid lastega ees. Kõik jätsid lobisemide ja laterdamise, nad libisesid vaevukuuldavalt läbi metsa. Mehed hargnesid samuti, igaüks teadis täpselt, kus ta oma enam kui saja suure sammu pikkuse võrgu üles tõmbama pidi, nii et kõik võrgud koos suure poolkaare moodustaksid. Kui Ekianga andis kudulinnu hüüdega märku, tormasid naised ja lapsed karjudes ja kisades laia rivina läbi metsa. Arobanai ehmatas ühe sonduantioobi üles. Loom hüppas hirmunult põõsastest välja. "Ta tormab Kelemoke võrku," hüüdis Arobanai rõõmsalt Kidayale, kes jooksis ta kõrval.
Kui nad küttide juurde jõudsid, oli Kelemoke hakanud juba antiloopi lahti lõikama. Tema ema pakkis juba parimaid tükke oma korvi. Mõlema ümber tunglesid teised naised: "Minu mees laenas sulle oma oda!" - "Meie kinkisime sinu õdedele maksa, kui nad näljased olid ja kui teie isa ära oli!" - "Minu isa on alati sinu isaga küttinud!" karjusid nad. Kelemoke nautis oma rolli ning jaotas naistele heldelt liha nende kinnitustest hoolimata. Ta teadis küll, kellele midagi kuulus.
Sefu tuli lähemale ja kaebas, et temal polevat olnud jahiõnne. Ent keegi ei pakkunud talle osa oma saagist. Ta pöördus naiste poole: "Te ajate metsloomad meelega minu võrgust eemale. Miks te ei aja neid samamoodi minu poole?"
"Häh, sul on oma naispere, kaeba nendele!"
"Ah need, nood on vaid laisad lollpead."
Naised naersid ta välja ja kehitasid õlgu.
Kelemoke oli andnud Arobanai emale eriti ilusa kintsutüki. Arobanai käis korra juba liha ja pähkleid täis korviga laagris. Ta tahtis tagasi tulla, kui kütid kolmandat korda võrke üles panid. Ta kõndis Kidayaga, kes päris Kelemoke kohta, ent Arobanai piirdus naermise ja vihjetega. Teel kohtasid nad vana Moket, kes oli näinud leopardijälgi. Laagris jutustasid nad leopardijälgedest teistele meestele ja naistele. "Mehed ehmatavad ära, kui nad neid näevad!" hüüdsid nad itsitades. Arobanai tõmbas end küüru ja tegi leopardi hiilivat kõnnakut järgi. Teised naised moodustasid rivi, nagu oleks nad kütid, kes hanereas mööda metsa sammuvad. Leopard sööstis küttide suunas ja nad põgenesid kriisates puude otsa.
Kui nad olid end poolsurnuks naernud, tahtis Arobanai küttide juurde metsa naasta. Ent mehed tulid varem jahilt tagasi, kui arvatud, mornid ja masendunud. Keegi ei tahtnud öelda, mis juhtunud oli, üksnes Kelemoke ütles pahuralt: "See Sefu, ta lärmab lihtsalt liiga palju!" Ning Kenge ütles: "Me oleme teda siiani alati nagu meest kohelnud, aga ta on loom ja me peaksime teda kohtlema nagu looma." Ning ta karjus Sefu laagri poole: "Loom, loom!", olgugi et Sefu polnud veel tagasi jõudnud.
Ta tuli alles hiljem vanemate küttide grupiga. Ilma kellelegi sõna ütlemata läks ta oma laagrisse.
Ekianga ja Mayalibo, kes olid tulnud viimastena, kükitasid molimotule juurde. "See Sefu häbistas meid kõiki!" ütles Ekianga ilma, et ta oleks neid sõnu kellelegi kindlale suunanud. Ja Manyalibo ütles: "Sefu häbistas kumamolimot. Me jätame kumamolimo pooleli. Molimopidu on läbi. Kõige parem on, kui me läheme uude laagrisse."
"Tulge kõik siia," ütles Ekianga, "tulge kõik kumamolimo juurde. See on tõsine asi, me peame selle kohe selgeks tegema!"
Inimesed kogunesid kokku, võtsid neljast kokkuseotud oksast järide või halukuhilate peal istet, ning Kenge hüüdis uuesti: "Hei, sa loom, tule siia, loom!" Poisid naersid, ent mehed ei teinud temast välja.
Sefu lonkis kohale, püüdes vaevaliselt võimalikult süütu välja näha. Ta vaatas ringi, ent keegi ei pakkunud talle istekohta. Ta läks Amabosu, ühe noorima poisi juurde ja raputas tolle järi.
"Loomad lamavad maas!" ütles Amabosu.
Seful olid pisarad kurgus: "Ma olen vana kütt ja hea kütt. See ei ole õige, et kõik kohtlevad mind nagu looma."
Lõpuks ütles Masisi Amabosule, et too püsti tõuseks ja oma järi Sefule annaks.
Siis tõusis Manyalibo püsti ja alustas pikka kõnet: "Igaüks tahab, et see laager oleks hea laager. Ja igaüks tahab, et see molimopidu oleks hea molimopidu. Aga Sefu rikub kõik ära. See laager ei ole enam hea laager ja see pidu ei ole enam hea pidu. Kui tema tütar suri, siis oli ta tänulik, et me talle oma Molimo tõime. Ent nüüd, kus tema ema surnud on, ei taha ta midagi kumamolimo heaks teha."
"Ta ei olnud minu ema," ütles Sefu jonnakalt.
"Ei olnud sinu ema?" karjus Ekianga. "Ta oli meie kõigi ema siin laagris. Ma loodan, et sa kukud oma oda otsa ja sured nagu loom! Inimene ei varasta oma vendade tagant liha, ainult loom võib seda teha!" Ekianga vibutas vihaselt rusikat.
Sefu purskas nutma. Alles nüüd sai Arobanai teada, mis oli juhtunud. Viimase jahikäigu ajal oli Sefu oma võrgu teiste võrkude ette tõmmanud ja oli nii esimese metslooma kinni püüdnud, kelle ajajad-naised üles ehmatasid. Ent ta tabati. Nüüd vabandas Sefu end sellega, et kõik olla olnud üksnes arusaamatus, ta olevat kaotanud teised kütid silmist ja polnud neid enam leidnud. Ainult sellepärast olla ta oma võrgu sinna üles tõmmanud, kus ta parasjagu oli.
"Jaa-jaa," ütles vana Moke, "muidugi me usume seda. Sul ei tarvitse nii palju lärmata. Meie ema, kes suri, ei ole sinu ema. See tähendab, et sa ei kuulu meie hulka. Sa võid oma võrgu sinna üles tõmmata, kus tahad ja küttida, kus tahad ja oma laagri püstitada, kus tahad. Me läheme kaugele ära ja ehitame oma laagri mujal üles, et me sind ei segaks."
Seepeale andis Sefu alla. Oma neljast perest koosneva grupiga ei suutnud ta mingit ajujahti korraldada. Ta palus andeks ja ütles, et see olla tõesti ainult kogemata juhtunud ja et ta andvat kogu liha tagasi.
"Siis on ju hästi!" ütles Kenge ja tõusis otsekohe püsti ning ka teised tõusid püsti ja läksid koos Sefuga tema laagrisse. Seal ütles ta järsult oma naisele, et too liha ära annaks, ning noored poisid tormasid onnidesse ja otsisid katuse alla peidetud liha. Isegi toidupajad tehti tühjaks. Sefu püüdis nutta, ent kõik naersid ta välja. Ta hoidis kõhtu kinni ja kiskus end küüru: "Mina ja mu pere sureme nälga, kõik mu sugulased surevad, sest minu vennad võtavad mult kogu toidu ära. Ma suren, sest keegi ei avalda mulle austust, mille ma olen ära teeninud."
Tal lasti hädaldada ning pöödruti kumamolimo juurde tagasi. Pidu oli jälle pidu ning kõik laulsid ja tantsisid ja sõid. Kaugusest kostus Sefu hädaldamist. Naised hüüdsid talle pilkesõnu ja tegid tema hädaldamist järgi. Ent kui kõik olid söönud, täitis Masisi poti liha ja seenekastmega, mille ta naine keetnud oli ning kadus. Veidi aega hiljem lakkas halamine.
Öösel, kui Arobanai onnist välja hiilis, et Kelemokega kohtuda, nägi ta Sefut meestega molimolõkke juures istumas ja laulmas. Metsa laps nagu kõik teised.
Arobanai oli seda juba sageli kogenud. Tülitseti, kaeveldi, ähvardati üksteist. Ent metsa lapsed vajasid üksteist. Üksi, ilma teisteta ei suutnud keegi elada. Seepärast leidus alati lahendus, väljapääs. Kellel oli midagi kaevata, astus laagri keskele ja hakkas lamenti lööma, vanduma või innukalt oma seisukohta selgitama. Ent üsna sageli pöördusid need laagrielanikud, kellelt abi oodati, mitte selle vastu, kes oli teinud vea, vaid selle vastu, kes kõige rohkem lärmas. Hea laager oli rahulik laager. Lärmakas, tülitsev laager oli ka näljane laager. Sageli lõpetas tüliküsimuse juba üksainus vali ühine naerupahvak. Ent kui kedagi oldi häbistatud, siis lepiti ka temaga jälle ära.
Arobanai meenutas, kuidas tädi Kondabate oli oma mehega tülitsenud. Vihahoos oli ta hakanud oma onnilt lehti maha kiskuma. Tal oli selleks õigus, sest lõppude-lõpuks oli ta onni ka ise ehitanud. Kondabate mees vaatas vaid sõnatult pealt. Seepeale kiskus naine ikka uusi ja uusi lehti onnilt maha. Nüüd oleks ta mees pidanud sekkuma, teda lepitama. Sest kui naine kiskus onni maha, tähendas see kooselu lõppu. Ent Kondabate mees ei öelnud midagi ja nii kiskus naine ühe lehe teise järel onni küljest. Pisarad jooksid tal juba mööda põski alla, ent ta mees jäi jäigaks. Mõne aja pärast ütles ta üksnes: "Kondabatel hakkab täna öösel üsna külm." Seepeale pidi naine onni edasi maha kiskuma, mis jäi tal muud üle, sest ta ei tahtnud end häbistada lasta. Lõpuks ei olnud onni küljes enam ühtki lehte ja Kondabate hakkas, pisarad silmis, teibaid raputama. Nüüd vaatasid juba kõik hirmunult pealt, sest kui ta oleks tõmmanud viimase ridva maast, oleks ta pidanud siduma oma pambu ja pöörduma tagasi oma vanemate laagrisse. Ka Kondabate mehel olid pisarad kurgus, sest ta armastas oma naist väga ning ei tahtnud päris kindlasti, et asi lahutuseni läheks. Ent kui ta oleks nüüd järgi andnud, oleks ta pidanud päevadekaupa oma pilamisaltide sõprade naeru taluma. Igaüks nägi, kuidas ta pea töötas. Lõpuks ütles ta rahulikult: "Sul pole tarvis teibaid välja kangutada, ainult lehed on mustad!"
"Mäh?" karjus Kondabate imestunult. Ent siis ta taipas ja ütles kergendatult: "Jah, need lehed on sitikaid täis." Ning mõlemad läksid üheskoos jõe äärde lehti pesema. Siis riputasid nad need jälle onni külge.
Keegi polnud kunagi varem lehti pesnud. Ent Kamaikan, Arobanai ema, võttis oma onni katuselt paar lehte ja pomises: "Need satikad on tõesti tüütud!" ning läks samuti jõe äärde lehti pesema, nagu oleks see nii tavaline. Ning veel mõned päevad pärast seda käisid naised jõe ääres ja pesid, oma muiet varjates, paari täitanud lehte.
Päevad voolasid kergelt mööda nagu Lelo jõgi. Mets kinkis oma lastele pähkleid ja juurikaid, marju, seeni ja liha. Poisid hooplesid oma jahiõnnega ja vallatlesid tüdrukutega, vanad inimesed otsisid laagri lähemast ümbrusest söögikraami, ent enamasti istusid nad varjus ja rääkisid ammutehtud tegudest. Lapsed mängisid jõe ääres, ronisid hulgakesi noorte puude otsa, kuni nood rappusid ja jõe kohale paindusid. Siis hüppasid põngerjad alla ning kes polnud küllalt nobe, raputati tagasituiskava puu poolt korralikult läbi. Mehed tegid väikestele poistele väikesi vibusid nüride nooltega ja siis mängisid väikesed tüdrukud ja poisid väsinud, alistunud konnaga ajujahti. Naised näitasid tüdrukutele, kuidas väikest onni ehitada, ja siis keetis väike tüdruk täie tõsidusega oma noorele sõbrale mudast ja pähklitest sööki ja siis läksid nad onni ja mängisid lastetegemist, nagu nad seda suurte juures näinud olid. Oma mängudes harjutasid nad kõike, mida nad kunagi suureks saades oskama pidid, ning märkamatult saab mängust tegelikkus. Lapsed nimetasid kõiki täiskasvanuid isaks või emaks, iga vanakest vanaisaks või vanaemaks, ning alati leidus keegi, kes lasi neil endale nagu pühvlile jahti pidada või kes hüppas nagu leopard selja tagant peale ja pistis nad suure kõdistamise ja naeru saatel nahka.
Ent iga päev tuletas laagri keskel tule kõrval seisev ritv pidevalt täidetud korviga kõigile meelde, et käimas oli suur pidu, et mets ise oli palutud oma lapsi meelde tuletama ja nendega koos rõõmustama.
Neil päevil õnnistati Kidayat verega. Uhkelt teatas ta sellest oma sõbrannadele. Ning vaid mõni päev hiljem oli ka Arobanai nii kaugel. Nüüd lisandus molimopeole elimapidu. Tädi Kondabate ehitas oma onnile veel ühe kupli juurde. Sinna kolisid tüdrukud oma sõbrataridega. Kondabatelt õppisid nad siin uusi laule, laule, mida laulsid ainult naised.
Saabusid külalised, vanapaar, kes elas muidu, nagu räägiti, ühe põhjapoolse jahigrupi hulgas. Nad astusid kõigepealt Sefu poolt läbi, kus elasid vanamehe sugulased. Siis tulid nad pealaagrisse. Vana Moke tervitas neid aukartlikult. Vana naine läks kohe Kondabate onni. Ka Kondabate tervitas teda suure aupaklikkusega. Tüdrukud seirasid teda pelglikult. Eit istus maha ja laulis ja harjutas koos tüdrukutega. Ent ta ei laulnud mitte naiste laule - elimalaule - ta laulis molimo laule, mis olid mõeldud ainult meeste jaoks. Tüdrukud ehmusid, ent Kondabate noogutas tõsiselt ja hakkas kaasa laulma. Tüdrukud ühinesid kartlikult.
Sel õhtul ei rippunud kumamolimo juures mitte üksainus toiduga täidetud korv, vaid neli. Manyalibo tõi molimolõkke jaoks igast onnist põleva halu. Mehed ja poisid olid ärevil ning närvis, kui nad laulma hakkasid. Siis tulid tüdrukud vana naise juhtimisel elimaonnist välja. Naine võttis molimolõkkest halu ning süütas teise lõkke esimese kõrvale. Selle ümber rühmitusid naised. Tüdrukud, kes olid oma keha maalinud musta gardeenia värviga, tantsisid pikas reas, ning naised laulsid ikka valjemini, ikka jõulisemalt molimolaule. Sel õhtul juhtisid naised laulu ja mehed laulsid kaasa. Vana naine põhjapoolsest laagrist istus tule ääres, mille ta süüdanud oli ja vaatas liikumatul pilgul leekidesse. Tema vastas istus Kondabate, kaunis Kondabate. Nagu vana naise pilgust nõiutuna põrnitses ka tema tardunult leekidesse. Siis hakkas vana naine aeglaselt oma käsi tantsitama. Ta kõhetud, kuivetunud sõrmed läksid harali ja tõmbusid konksu, ta kondised käsivarred vähratasid ja sähvisid igasse suunda, nagu ei kuuluks need talle. Ent siis ta tõusis ja hakkas tantsima. Ta tantsis meeste tule ümber, sellal kui mehed tema poole vaatamata laulsid. Ikka ägedamaks muutus laul, ikka hoogsamaks ta tants. Ta hüppas sütele ja tantsis sütel, ja siis hakkas ta jalgadega lõket laiali ajama. Metsikute sammudega loopis ta hõõguvaid halge igasse suunda, ja mehed pidid vaatama, kuidas nad eest ära said. Vana Moke tõusis ja kandis tule jälle kokku, ent eit puistas selle uuesti laiali. Kolm korda tuletas ta nõnda meestele meelde, et naised olid need, kes tule taltsutanud ja seda hoidnud olid, et see oli naiste otsustada, kas tuli kustus või põles edasi, kas elu lõppes või läks edasi. Siis haaras vana naine liaaniköie ja heitis selle meestele üksteise järel aasadena kaela. Kellel silmus kaelas oli, jäi vait, ning kui viimane mees oli seotud, oli laul vaibunud. Mõne hetke valitses vaikus, milles kostus vaid metsa häält. Siis ütles vana Moke: "See on tõsi, me oleme seotud. Me oleme seotud ja me ei saa midagi teha. Me peame midagi andma, et jälle vabaks saada." Ekianga ütles: "Me anname antiloobi liha, et vabaks saada." Manyalibo ütles: "Andkem ka tsiibetkassi nahk." Mehed olid nõus. Seepeale sõlmis vana naine silmused lahti, ning kes oli vaba, hakkas jälle laulma.
Järgmisel hommikul olid vana naine ja ta mees kadunud.
Tulid teised külalised. Poisid gruppidest, kelle jahialad asusid mitme päevatee kaugusel. Uudis elimapeost oli kiirelt levinud. Kõikjal, kus kütid metsas teiste gruppide kütte kohtasid, seal jutustati, peksti keelt, hangiti teateid sugulaste kohta, räägiti jahiõnnest ja puhuti suurte küttide kangelastegusid veelgi suuremaks.
Poisid liitusid Apa Lelo küttidega. Enamikul neist oli grupis tädisid-onusid või kaugemaid sugulasi, kelle juures nad peavarju leidsid või nad veetsid aega poissmeeste onnides. Nende eesmärgiks oli tungida õhtul elimaonni. Ent tüdrukute emad valvasid hütti ning loopisid piirajaid kivide ja põlevate halgudega.
Mõnikord tulid tüdrukud välja, valge saviga maalitud ning relvastatud pikkade punutud piitsadega. Nad tormasid läbi laagri, ning kes neile meeldis, sellele andsid nad piitsadega. Mõnikord lõid nad ka täiskasvanud ja vanu mehi, ent see oli nali, sõbralik tribuut nende mehelikkusele. Ent kui nad lõid mõnd abiellumiseas noorukit, siis tähendas see kohustust. Tabatu pidi teda löönud tüdrukut elimaonnis külastama.
Tumba, kelle Arobanai salamisi ena jaoks välja valinud oli, ei näidanud end Apa Lelos. Seepeale otsustas Arobanai võtta oma kaaslannadega ette rännak. Ühel varasel hommikul asusid nad teele, rinnad ja taguotsad valgete mustritega kaunistatud, ning jooksid antiloopide ja elevantide radadele järgnedes lääne poole. Nad jooksid pikkade, hääletute sammudega, kuni jõudsid hilisel pärastlõunal laagrisse, kus peatus Tumba grupp. Karjudes sööstsid nad unisele laagrile kallale, ajasid mehi onnide ümber taga. Mehed ja poisid kaitsesid ennast, nagu said, tormasid onnide taha prügihunnikute juurde ja viskasid keevalisi tüdrukuid sellega, mis kätte juhtus. Lõpuks silmas Arobanai oma väljavalitut. Too kasutas oma vibu, et sihtida tüdrukuid kuivade banaanikoortega. Ent üheksale pöörasele võitlejannale tuli tal alla vanduda. Arobanai ei säästnud teda.
Viiendal päeval tuli Tumba lõpuks elimaonni. Ta võitles mehiselt emadega sissetungimise pärast, ent kui see tal õnnestunud oli, oli ta oma kohuse täitnud. Nüüd oleks ta võinud Arobanaile pühenduda või uuesti ära minna või valida mõni teine tüdruk. Ja seda see poiss tegigi. Ta naljatas Kidayaga, ning kui saabus öö, kuulis Arobanai liigagi hästi, millega nood kaks tegelesid. Siis otsustas Arobanai vastu võtta Aberi kosjad, kes oli juba esimesel päeval tee elimaonni vabaks võidelnud ning kes püüdis talle sellest ajast peale kõigi vahenditega meeldida. Arobanai otsustas temaga teha seda, mida Tumba ja Kidaya teineteisega tegid, ning kui see talle meeldib, siis palub ta Aberit, et too ta vanematele antiloobi kütiks ning et ta leiaks oma grupist õe, kes tahaks abielluda mõne Arobanai vennaga. Ning kui see talle ei meeldi - väljas ootasid veel nii paljud kenad poisid, suured kütid, kes hooplesid sellega, et lasevad oma pruudi vanematele mitte ühe vaid kaks antiloopi, mis antiloopi, elevandi või isegi kaks tooksid nad. Elu oli ilus. Mets hoolitses oma poegade ja tütarde eest, ta kinkis neile mitte üksnes liha ja vilju söögiks ning selget vett joogiks, ta kinkis neile ka tule ja ta kinkis neile armastuse rõõmud.
"Meie
ümber on pimedus," sosistas Arobanai,
"ent
kui pimedus on olemas,
siis
on pimedus hea."
Siis heitis ta Aberi kõrvale tema mati peale ning hakkas teda kõdistama. Poiss itsitas ja haaras ta järele.
Siin ma olen. Ma tantsin. Me tantsime pikas reas, ehitud jumala auks. Varsti oleme me Huitzilopohtli juures, varsti saadame me päikest tema taevasel teel. Me olime sõdalased, nüüd oleme me vangid. Me tantsime pikas reas, ning meie ees seisavad ohvripreestrid. Me tantsime pikas reas ning me kukume mees mehe järel maha, ohvriks jumalaile. Varsti torkavad nad ka mulle mustast kivist noa rindu, minu veri voolab üle ohvrikivi ning nad lõikavad mu südame välja. Minu veri on jumalate toiduks. Minu veri on Huitzilopohtli, päikese toiduks.
Ma tantsin. Nad andsid mulle suhkruroonapsi juua, nüüd olen ma kerge ja tantsin. Algul olin ma kurb, et ma polnud ise see, kes vaenlase vangi võttis. Aga nüüd olen ma kerge - minu läbi päästetakse maailm, minu ohver lepitab jumalad, et nad maailma ära ei hävitaks. Ma tõusen üles Huitzilopohtli juurde, ma saadan teda taevas. Ja siis saab minust koolibri nagu kõikidest vapratest sõdalastest, kes on võitluses langenud, kes võitluses ohverdati, ja ma lendan lillelt lillele ja olen alati rõõmus, nii kaua, kuni maailm eksisteerib.
Nii on see alati olnud ja nii peab see olema.
Ma tantsin, ja ma tulen ohvrikivile üha lähemale. Ma tantsin ja sellal, kui ma tantsin, meenutan ma:
Ma sündisin ozelotokuu esimesel päeval ja nii määras mulle saatus ette surma sõjavangina. Kui ma ilmale tulin, ütles mulle ämmaemand: "Armastatud poeg, tea, et su kodu ei ole su sünnikodu, sest sa oled sõdalane, sa oled quecholli-lind ning maja, kus sa ilmale tulid, on vaid pesa. Sulle on määratud kosutada päikest oma sõprade verega ning toita maad nende ihuga." Nii tervitatakse kõiki poisslapsi. Oleksin ma tüdruk olnud, oleks ta öelnud: "Sa pead olema kodus nagu süda keha sees. Sa ei tohi kodust lahkuda, sa pead olema nagu tuhk leel." Minu sünni puhul peeti palju kõnesid, sugulased ja sõbrad tulid ning ühelt ennustajalt küsiti minu saatuse kohta. Ta määras kindlaks minu ristimispäeva ning mind pritsiti sel päeval mitmeid kordi veega ja ämmaemand ütles need sõnad: "Haara ja võta vastu, sest veest saad sa selles ilmas elama, veest kasvad ja haljendad sa; vesi kingib meile selle, mida me eluks vajame." Siis valisid nad minu jaoks välja nime Citlalcoatl, see tähendab Tähemadu.
Kaheksa aastat elasin ma oma isa majas. Niipea, kui ma käia ja rääkida oskasin, pidin ma juba vett ja puid tooma ja isa turul saatma. Hiljem õppisin ma kala püüdma ja purjetama, minu õed õppisid aga ketrama ja kuduma, nad koristasid maja ning jahvatasid käsikivil maisi.
Kaheksa-aastaselt viis isa mind Calmecaci - templikooli - ja mitte tavalisse sõdalastekooli. "Kuula, mu poeg," ütles ta mulle, "sa ei saa tunda ei austust ega lugupidamist. Sind jäetakse tahaplaanile, põlatakse ja alandatakse. Sa hakkad iga päev agaaviokkaid lõikama, et pattu kahetseda. Sa pead end okastega torkama ja oma verd ohverdama ning öösiti aetakse sind üles, et sa külmas vees kümbleksid. Karasta oma keha külmas, ning kui tuleb paastuaeg, siis ära katkesta seda ning ära näita paastudes ja patukahetsusharjutusi tehes midagi välja."
Templikoolis õppisin ma olema mees. Meilt nõuti ohvreid ja enesesalgamist. Öösisti pidime me mägedes jumalatele viirukit ning oma verd ohverdama. Päeval pidime me templi põldudel tegema rasket tööd. Väikseimagi eksimuse eest karistati rangelt. Mõnikord ma nutsin ja mõtlesin, kui raske see on, olla sõdalane ja mees. Ent ajapikku muutusin ma tugevamaks. Ja ma põlgasin poisikesi, kes käisid tavalises sõdalastekoolis. Nad pidid puid rauima ja veekraave ja kanaleid puhastama ning kogukonnamaadel kündma. Aga päikeseloojangul läksid nad käik Cuicacalcosse, laulude majja, ning tantsisid ja laulsid seal kuni keskööni ja magasid tüdrukute juures, kellega nad abielus ei olnud. Nad käisid üksnes nende sõdalastega läbi, kelle tegusid nad imetlesid ja keda nad järele aimata püüdsid. Kõrgematest asjadest, teadusest, kunstidest ja jumalaaustusest ei olnud neil aimugi.
Meie, Calmecaci õpilased, olime kõrgemate ülesannete jaoks määratud, meist võisid saada preestrid või ametnikud. Templis õppisin ma enesevalitsust ja karmust. Aga ma õppisin ka väärikalt kõnelema ja tervitama, kombeid, mis valitsesid keisri õukonnas, ning kuidas kohelda ametnikke ja kohtunikke. Ma õppisin ka täheteadust ja unenägusid seletama, aastate arvestamist ja ennustamiskalendrit. Ma õppisin arvude ja nimede tähistamiseks maalima märke ja pilte ning desifreerima meie esivanemate kirja. Ja ma õppisin meie rahva pühasid laule, laule, millega austatakse jumalaid ja laule, mis pajatavad asteekide ajaloost. Sest me oleme suur ja võimas rahvas ja kõik maailma rahvad kardavad meid.
Kunagi rändasime me välja meie esimeselt kodumaalt Aztlanist, mille järgi meid asteekideks nimetatakse. Legendid jutustavad, et Aztlan oli ümbritsetud veega ja et meie elasime seal kalurielu. Algul olime me vaesed, me katsime end loomanahkadega ning meil polnud midagi peale noolte ja vibude ning viskelaudade meie odade jaoks. Me polnud paremad kui metsinimesed, kes elasid meie riigist põhjapool.
Meie juhtideks olid neli preestrit, kes kandsid pilliroost kirstu. Selle sees oli meie jumal, Huitzilopohtli, kes nendega rääkis ja neile ütles, mida me tegema pidime. Peale seda, kui me olime Aztlanist lahkunud, käskis meie jumal meid end nüüdsest "kuuinimesteks" - Mexica rahvaks - nimetada.
Kui me leidsime oma rännakul mõne soodsa paiga, siis jäime me sinna ehk mõneks aastaks. Me külvasime maisi, ent me ei jäänud mitte alati nii kauaks, et seda ka koristada. Enamasti elatasime me end jahist, hirvedest ja metskitsedest, küülikutest, lindudest ja madudest ning sellest, mis maa peal kasvas.
Meie jumal aga lubas meile: "Me leiame endale elukoha ning jääme paikseks ning me alistame kõik maailma rahvad; ja tõesti, ma ütlen teile, ma tahan teist isandad ja kuningad teha kõige üle siin maailmas, ja te hakkate valitsema ja teil saab olema arvutul hulgal vasalle, kes teile andamit maksavad ning kes kingivad teile lugematul arvul väga väärtuslikke kive, peale selle veel kulda, quetzallinnu sulgi, smaragde, koralle, ametüste, ja te ehite end nendega. Teil peab olema ka erinevaid sulgi ja kakaod ja erinevat värvi puuvilla. See kõik saab teile osaks!"
Mõned ütlevad, et Huitzilopohtli ei olnud mitte algustest peale meie jumal. Meie hõim koosnes seitsmest sugukonnast ning iga sugukond arutas oma asju omaette ja valis omaette juhi. Ja nii ütlevad nad, et meie kõigil seitsmel sugukonnal olla olnud oma jumal. Huitzilopohtli oli siiski suurim nende hulgast - päikese ja sõja jumal.
Me rändasime läbi paljude maade, mõned olid lagedad ja asustamata, teistes elasid inimesed ja me pidime kohalikega võitlema. Mõnesse kohta jäime me kauemaks ja ehitasime oma jumalale templi. Ent meid kiskus ikka edasi. Sageli pidime me edasirännates vanad inimesed maha jätma. Vahetevahel lõid väikesed grupid hõimust lahti ning läksid teises suunas. See-eest liitusid meiega teised, näiteks kütid, kes ei olnud veel kunagi külas elanud.
Lõpuks jõudsime me kaunile maale mägede vahel, mis kannab nüüd meie nime - Mexica. See asub kõrgel mõlema mere kohal, mägedest kaitstud ja varjatud. Siin valitseb igavene kevad, siin on vaid väga harva öökülma ja kui suvel on palav, siis jäävad ööd ikkagi jahedaks. Mägiallikad varustavad maad veega ning oru põhjas sillerdavad viis jahedat järve, mida ümbritsevad külad ja linnad.
Siin oli kunagi asunud võimas jumal Quetzalcoatli linna Tula riik. Aga kunstide ja kalendri jumal Quetzalcoatl oli oma linna maha jätnud ja riik oli lagunenud. Laguunideäärsed külad ja linnad olid väikesed ning neil ei olnud ühist isandat. Iga rahvas elas omaette oma linnas oma kommete ja oma jumalatega.
Me leidsime elupaiga kohas, mida nimetati Rohutirtsukünkaks, Chapultepeciks. Seal valisime me esimest korda kogu hõimule ühise juhi, sest me pidime sageli naabritega sõdima ning me vajasime sõjas kogenud pealikku. Meie naabrid muutusid rahutuks, kui me end sinna elama seadsime ja paljunesime, ning nad tungisid meile kallale. Me kaitsesime end hästi, ent kui nad muutusid liiga tugevaks, siis ajasid nad meid minema. Meie pealik võeti vangi ja ohverdati ning meie olime sunnitud naabritele alistuma.
Culhuacani valitsejad näitasid meile kätte koha linnast kahe tunni tee kaugusel, kus kubises madudest. Me pidime seal elama, sest nad kartsid meid ning ei tahtnud meid oma lähedusse. Aga meie püüdsime madusid ja praadisime neid, sest me olime harjunud oma pikkadel rännakutel raskustega hakkama saama ja seepärast kutsusid nad meid maoõgijaiks. Ometi tundsid nad meie ees aukartust, sest me olime ellu jäänud kohas, kus keegi teine elada ei suutnud. Nii võisime me peagi nendega kaubitseda, nad abiellusid meie tütardega ja meie nende omadega ja me saime sugulasteks. Kui nad oma naabritega sõdisid, kutsusid nad meid appi ja meie tegime endale relvad ja päästsime nad. Ent kui nad märkasid, kui head sõdalased me olime, hakkasid nad meid kartma ja ei tänanud meid. Siis pidasime me nendega sõda.
Me pidime põgenema ja sattusime Acatyintlani. Seal tegime me oma kilpidest ja odadest parved ja sõitsime üle vee ühele väikesele järvesaarele. Seal ilmus Huitzilopohtli ühele oma preestrile ning ütles talle, et me peame leidma viigikaktuse, millel istub kotkas. Selle paiga nimeks peab saama "Kaktusevilja koht", Tenochtitlan, ning sinna tuleb meil linn ehitada. Me otsisime ja leidsime kotka kaktusel istumas ja ta sõi üht punast kaktusevilja, nagu päike sööb sõdalaste südameid. Me lõime maast mättaid lahti ja ladusime nad künkaks, mille osta me püstitasime Huitzilopohtlile pilliroost palvemaja.
"Siin," nii ütles meile Huitzilopochtli, "siin seame me endid isandateks kõigi rahvaste üle, nende vara üle, nende poegade ja tütarde üle. Siin hakkavad nad meid teenima ja andamit maksma; sellele kohale ehitatakse kuulus linn, millele on ette määratud saada kuningannaks ja valitsejannaks kõigi teiste üle - kus me võtame ühel päeval vastu kõiki kuningaid ja vürste, kes peavad tulema sellele võimsaimale linnale austust avaldama." Nii olime me taas kohas, kus meid ümbritses vesi nagu meie vanal kodumaal Aztlanis.
Me jaotasime linna ammuse tava kohaselt pühaks neljaks osaks. Neli linnaosa oli sel linnal ja iga osa oli jaotatud alapiirkondadeks, mida nimetati calpulli'ks. Iga calpulli kuulus ühele sugukonnale ja seal oli antud sugukonna jumalale pühendatud tempel. Maa kuulus kogu sugukonnale ning üksikutele peredele anti seda ainult laenuks.
Linde ja kalu oli siin külluses. Ent kuna maad oli napilt, siis rajasime me aiad vee sisse. Me põimisime pilliroost seinad ning ladusime nende vahele veetaimi ja muda, kuni nad veest välja ulatusid. Siis istutasime me sinna peale ube ja maisi.
Mõne aasta möödudes tekkis tüli ning üks osa sugukonnast kolis minema ja asutas ühel lähedalasuval saarel Tlatelolco.
Nii me elasime pilliroo ja kõrkjate vahel oma saarel, ning meil polnud ei puitu ega kive. Aztlanist lahkumisest oli möödas kakssada aastat.
Me ei alistunud kellelegi, sest meie linn paiknes kolme piirkonna, Tepaneegi, Acolhua ja Culhuacani rahva valduse piiril, kes kõik elasid järve ääres. Me käisime nende turgudel ja kauplesime nendega. Me tõime neile kalu, konni ja teisi veeloomi ning nemad andsid meile puitu ja kive meie majade ja templite jaoks.
Kui meie juht ja ülempreester Tenoch suri, palusime me Culhuacani valitsejat meile isand anda. Sest Mexica rahvas oli põlatud ja tähtsusetu rahvas ning me arvasime, et kui meie juhiks oleks mõne suure vürsti poeg, tõstaks see lugupidamist meie vastu. Me palusime teda meile Acamapichtli isandaks anda, kes oli ühe mehhiklase ja ühe Culhua printsessi poeg. Ta oli aga ka acolhuallastega suguluses. Tlatelolco aga valis oma isandaks ühe tepaneegipealiku poegadest, nii et me olime kõigi järveäärsete riikidega sugulussidemetes. Acamapichtli valitses rahumeelselt, ta lasi ehitada maju, vesiaedu ja kanaleid.
Tepaneegid olid kõigist järveäärsetest rahvastest võimsaimad. Nad pidasid teiste linnade vastu sõdu ning kui nad olid vastase alistanud, nõudsid nad neilt andamit. Sedamööda, kuidas nad ikka võimsamaks muutusid, pidime ka meie andamit maksma hakkama ning kui nad seda nõudsid, nendega sõtta minema.
Kui meie valitseja Acamapichtli suri, valisid meie juhid tema poja Huitzilihuitli, Koolibrisule, tema järeltulijaks, ning ta abiellus tepaneekide valitseja ühe tütrega. Nii paranes meie olukord ja tepaneegid pidid meid austama. Huitzilihuitl pidas sõda lõunapoolsete maadega, kus kasvas külluses puuvilla. Nii sai Mexica rahvas esimesed puuvillased rõivad, sest siiani olid nad kandnud ainult agaavikiududest koredaid kangaid. Siis vallutas Huitzilihuitl Cuauhtinchani, Chalco, Otumba, Tulancingo ja veel teisedki linnad. Ta alustas sõda Texcoco vastu.
Tema poeg oli Chimalpopca, kes valiti pärast teda valitsejaks. Ta viis sõja Texcoco vastu lõpule ja vallutas selle linna. Tepaneekide valitseja andis linna Mexica rahvale üle ja nad pidid meile andamit maksma. Ent ikka veel pidime ka meie tepaneekidele andamit maksma.
Ent kui tepaneekide valitseja suri, ei tahtnud me enam alamad olla. Meie linn oli suuremaks kasvanud ja me ei elanud enam onnides, vaid ehitasime kividest maju. Me ei tahtnud kauem tepaneeke teenida. Muidugi, väikesed inimesed, talupojad, tundsid sõja ees hirmu, sest nad olid tepaneekide võimu tunda saanud. Siis ütlesid ülikud, kelleks olid valisteja sugulased, preestrid ja sõdalaste juhid: "Kui me selles sõjas edu ei saavuta, siis anname me end teie meelevalda. Te võite siis meile kätte maksta ja lasta meil räpastes kongides mädaneda." Selle peale vastas rahvas: "Ja peaksite te selle sõja võitma, siis lubame me teid teenida ja teie jaoks tööd teha, teile maju ehitada ja teid meie tõeliste isandatena austada."
Nii sõlmisime me Texcoco rahvaga liidu, nendega, kellega me varem sõda pidanud olime, ning võitlesime tepaneekide vastu. Sada neliteist päeva piirasime me nende linna. Siis me vallutasime nad. Nende valitseja Maxtla ohverdati ja ta süda lõigati välja. Siis ta maeti nagu valitsejale kohane.
Nüüd oli Mexica rahvas palju maad saagiks saanud. See maa jagati nüüd ära. Ning vastavalt ülikute ja rahva vahelisele kokkuleppele said ülikud ja valitseja suurima osa maast, sugukonnaliidud said aga väga vähe, ainult nii palju, et nad võisid oma templeid ülal pidada. Mõned ütlevad aga, et seda kokkulepet rahva ja ülikute vahel pole kunagi olnud ning et ülikud olla selle lihtsalt välja mõelnud. Rahvas ütles, et see olla ebaõiglane ning et varem olla kogu maa tervele hõimule kuulunud ning et kõigil olid olnud võrdsed õigused. Ent kas neil oli siis mingit võimalust ennast kaitsta? Sõdalased olid sõja võitnud ja riiki suurendanud. Ja kellele peaks maal võim kuuluma? Talupojad, kelle salves on natuke maisi? Või sõdalased, kes suurendavad riiki ja nõuavad teistelt rahvastelt andamit ning kes hoolitsevad selle eest, et alati oleks vange, keda pidudel ohverdada, et jumalad oma viha meie peale ei valaks ja maailma hukka ei laseks saada? Kui me veel ringi rändasime ja vaesed ja põlatud olime, siis olime me kõik võrdsed, see on tõsi. Igaüks oli samaaegselt sõdalane ja talupoeg. Ent kuidas on võimalik sõdu pidada ja linnu vallutada, kui kõik räägivad läibsegi ja igaüks tahab nõu anda? Ja kas preestrid, kohtunikud, ametnikud peaksid siis ka maad kaevama? Kuidas nad saaksid siis oma ametit pidada?
Ei, see on õige kord - iga noor mees võtab sõjaväeteenistusest osa. Kui poiss saab kümneaastaseks, siis lõigatakse tal juuksed maha ja ainult taha kuklasse jäetakse üks salk. Kes esimest korda vaenlase vangi võtab, isegi siis, kui see õnnestub tänu kaaslaste abile, see võib oma salgu ära lõigata. Ta on siis iyac. Ent alles see, kes on võtnud üksinda vangi neli vaenlast, saab tequiaks. Ja kas ei oota üht tequiat mitte kõik ametipostid ja auastmed? Tequia saab ühe osa valitseja poolt sisse nõutud maksudest, ta tohib sulgi ja nahast käevõrusid kanda, temast võib saada jaaguari- või kotkarüütel. Keiser võib tequia kõrgetesse ametitesse valida. Ent kes peale üht-kaht sõjakäiku tequiaks saanud pole, see peab põllule minema. Ta peab makse maksma ja teda kasutatakse ühiskondlike tööde jaoks, ta peab tänavaid puhastama või tamme parandama ja ta peab kõrgete ametnike põldudel töötama. Ta ei tohi puuvillaseid riideid ega ehteid kanda. Kas see ei ole õiglane?
Ent kes sõdalase või ametnikuna silma paistab, sellele kingitakse rõivaid, ehteid ja maad. Teised peavad tema heaks töötama ning tema salved maisiga täitma.
Meist on saanud suur ja rikas rahvas. Turul on maisi, aedvilja, linnuliha, naised keedavad tasasel tulel erinevaid roogi, mida saab neilt osta, kaubitsejad pakuvad kangaid, jalanõusid, jooke, nahku, nõusid, köisi, piipe ja kõiksugu tööriistu. Kalurid toovad järvest kalu, tigusid ja
vähke linna. Meie kaupmehed toovad kaugetest piirkondadest rohelisi jadeiite ja smaragde, kilpkonnakilpe ja jaaguarinahku, merevaiku ja papagoisulgi. Linnad, mille me vallutasime, annavad meile igal aastal andamiks 52 000 tonni toiduaineid, kandjate kolonnid on lõputud. Andamimaksjad peavad tooma 123 000 puuvillast rõivast, 33 000 punti sulgi. Yoaltepeci provints saadab meile aastas nelikümmend sõrmepaksust kuldvõru, Tlachquiauco peab tooma kakskümmend kõrvitsapudelitäit kullatolmu. Xilotepecist tuleb igal aastal 16 000 naisterõivast, 16 000 meesterõivast, kaks sõdalaserüüd koos kilbi ja peaehetega ning neli elusat kotkast. Tochpanist tuleb pipar, Tochtepecist tuleb kummimass ja kakao. Provintsid saadavad meile maisi, teravilja, kakaod, mett, soola, pipart, tubakat, mööblit ja nõusid. Kulda peavad nad vedama lõunarannikult, türkiisi ja jadeiite idarannikult. Huaxtepec saadab paberit, Cihuautlán merekarpe.
Kas me ei ühendanud mitte palju linnu üheks suureks riigiks? Meie kivilõikajad, kes teevad vääriskividest ehteid, kas nad ei ole mitte Xochimilcost pärit? Ning sulepunujad, kes valmistavad võrratuid peaehteid, kas nad ei ole mitte Amantlanist? Kas me ei saanud neist mitte võitu ja kas me ei pistnud mitte nende maju põlema? Kaugelt lõunast on aga pärit kullassepad.
Meie keisrit Moctezumat ümbritsevad tema palees 3000 õukonnateenrit, rääkimata kõigist ta kotkastest, madudest ja jaaguaridest, kes söövad iga päev ära 500 isakalkunit. Uey tecuihuitli kuul, kui vaesed on oma varud ära tarvitanud, avab keiser oma salved ja laseb rahvale toitu ja jooke jagada. Mexico-Tenochtitlani linnas elab 700 000 inimest, me ehitasime saartele kindlused, vette tammid, kanalite kohale sillad, me püstitasime templeid ja paleesid ja akvedukti, mis juhib joogivett Chaputepecist pealinna. Kui meie keiser laseb templi ehitada, siis saadavad linnad talle kive ja lupja. Keiser peab toitma tuhandeid töölisi, kes jumalatele templit püstitavad. Meie keiser on lasknud rajada aedu ja avalikke kümbluskohti ja koguda siia kogu riigist loomi ja taimi. Kui keiser tähistab mõnd pidu, kutsub ta vaenulike linnade valitsejad külla ja kingib neile ehteid ja kalleid rõivaid. Kes on veel nii rikas, nii võimas kui meie, Mexica rahvas? Kui meie keiser Ahuitzotl huaxteekide ülestõusu maha surus, siis kestsid pidustused mitu nädalat. Juba ainuüksi vangide ohverdamine kestis neli päeva! Ükski rahvas pole suurem, ükski rahvas pole tugevam kui meie!
Aga:
Nagu
nad ütlevad, ei ela me siin,
ka ei ole me siia tulnud, et jääda.
Oh, ma pean jätma maha kaunid lilled,
ma pean minema otsima teispoolsust.
Oh, üheks hetkeks väsis mu süda:
need kaunid laulud
on meile vaid laenuks antud.
Jumalad vajavad ohvreid. Me peame jumalaid ohvritega toitma, et nad maailma ei hävitaks. Ma tantsin. Trummid põrisevad, flöödid kaeblevad, ma tantsin. Ikka kiiremini tantsin ma, ikka pöörasemalt. Varsti olen ma Huitzilopochtli juures. Ei, mina ise olen Huitzilopochtli, kas ma ei kanna mitte tema rüüd, kas ma ei ole mitte riides nagu tema? Siin seisab preester mustast kivist noaga. Nüüd on minu kord.
Seal, kus on palju inimesi koos, juhtuvad ikka jälle asjad, mida keegi pole ette näinud ega kavatsenud. Jaa, võib juhtuda isegi asju, mida keegi ei taha. Ja siiski on need inimesed ise, kes neid asju teevad. Kõlab see uskumatult?
Mõtle näitkes ummikutele meie maanteedel. Tahab keegi ummikut? Tahab keegi hea meelega kuumal, tolmusel maanteel seista ja higistada? Ei, muidugi mitte. Igaüks tahab lihtsalt võimalikult kiiresti kuhugi jõuda. Ja just selle pärast istuvad nad siis kõik ummikus. Ning seda reeglipäraselt ja ikka ja jälle.
Kord istusid mõned härra Balabani sõbrad koos, üks neist ütles järsku: "Me oleme ju kõik vaesed vennikesed. Me peaksime asutama ühingu, et üksteist vastastikku abistada."
"Jätke mind oma ühingutega rahule," ütles teine. "Kui igaüks selle eest hoolitseb, et tal endal hästi läheb, siis läheb kõigil hästi."
Sõbrad vaidlesid mõne aja selle üle, kas see pidas paika, mida viimane öelnud oli. Siis küsisid nad härra Balabani arvamust.
"Ma arvan, et mõnikord on see tõesti nii. Kui kaks võrdselt tugevat meest pähklisalusse lähevad ja pähkleid korjavad, siis on küll parem, kui igaüks enda jaoks korjab. Sest kui kumbki korjaks teise jaoks, siis mõtleksid nad ehk: 'Ah, miks ma peaksin end vaevama. Kuidas ma end ka pingutaksin, mina saan ikkagi ainult need pähklid, mida mu partner mulle korjab.' Ja nii pingutavad mõlemad võib-olla vähem kui siis, kui nad oleksid enda jaoks korjanud, ning mõlemad saavad vähem pähkleid. Ent sageli on inimeste saatused niimoodi üksteisega seotud, et igaüks on oma kasu peal väljas ja muudab seejuures kahju kõigi jaoks suuremaks."
"Kuidas see saab võimalik olla?" küsisid sõbrad.
Seepeale andis härra Balaban neile järgmise mõistatuse:
"Samarkandis võeti kord kinni kaks varast, kes olid näpanud hane. Timur Lenk lasi nad kahte eraldi kongi panna, nii et nad üksteisega kokku leppida ei saaks. Siis läks ta esimese juurde ja ütles: 'Kuula, te kaks varastasite hane, selle eest olete te 20 kepihoopi ära teeninud. See ei ole meeldiv, aga selle elab üle. Aga ma tean kindalt, et te ei varastanud mitte ainult hane, vaid ühest paleest ka kaks kuldset peekrit. Selle eest võiksin ma teid hukata lasta. Sellel oleks minu jaoks ainult üks halb külg - niimoodi ei saaks ma oma kuldseid peekreid kunagi tagasi. Ma võiksin ülestunnistuse teist piinamisega välja pigistada, aga ma mõtlesin midagi muud välja. Pane hästi tähele - kui sa peekrite varguse üle tunnistad ja reedad, kuhu te nad matsite, siis lasen ma ainult sinu kaasosalise hukata, sinul lasen ma minna. Talle annan ma mõistagi sama võimaluse. Kui ta üles tunnistab ja sina mitte, siis lasen ma temal minna ja sind hukatakse. Muidugi võib juhtuda, et te tunnistate mõlemad üles. Sel juhul ei saaks ma teil kummalgi minna lasta. Aga ma oleksin armuline ja ma laseksin teil kummalgi ainult parema käe maha raiuda.'
'Ja kui kumbki meist üles ei tunnista?' küsis vang, kes muide oli tõesti oma kaasosalisega ka peekrid varastanud.
'Tja,' ütles Timur, 'siis jääks asi 20 kepihoobi juurde varastatud hane eest.'"
"Mida," küsis härra Balaban oma sõprade käest, "peaks vang teie meelest tegema?"
"Ja nad ei saa omavahel kokku leppida?"
"Ei," ütles härra Balaban, "Timur hoolitses selle eest, et nad mitte mingil viisil omavahel kokku leppida ei saaks."
"Ta peaks suu pidama ja lootma, et ta semu samuti midagi ei ütle," ütles üks.
"Kuidas saaks ta selle peale loota," ütles teine. "See on täiesti kindel, et ta semu üles tunnistab."
"Miks nii?"
"Sest ta semu jaoks on igal juhul kasulikum üles tunnistada. Pane tähele, paneme neile nimeks Ahmed ja Bülent. Niisiis: Kui Ahmed üles tunnistab, siis on Bülentile kasulikum samuti üles tunnistada, muidu ta hukatakse. Kui Ahmed ei tunnista üles, siis on Bülentile ikkagi kasulikum üles tunnistada, sest siis lastakse ta vabaks. Niisiis teab Ahmed, et Bülent tunnistab üles. Seega tunnistab ka Ahmed üles, sest muidu viiakse tema tapalavale. Kui peaks aga juhutma, et Bülent ei tunnista üles, siis seda parem Ahmedile, sest siis lastakse ta vabaks."
"Jaa, aga tulemuseks on, et mõlemal raiutakse käsi maha. Selle asemel, et nad oleksid võinud mõlemad kahekümne kepihoobiga pääseda."
Nad vaidlesid nii veel tundide viisi, aga ei jõudnud mingi tulemuseni.
"Ja just seda ma silmas pidasingi," ütles härra Balaban. "Tänu sellele, et nad on oma kasu peal väljas, muudavad nad kahju mõlema jaoks suuremaks."
"Aga mida nad oleksid siis sinu meelest tegema pidanud?"
"Nad oleksid pidanud üksteisega rääkima ja teineteisele tõotama, et nad vaikivad," ütles härra Balaban.
"Aga sa ütlsid ju, et nad ei saa üksteisega rääkida!"
"Nad oleksid pidanud mõne valvuri ära ostma, et too kirju või sõnumeid siia-sinna kannaks. Nad oleksid minugipoolest võinud mõnele hiirele sedelikese saba külge siduda või lasta mõnel dresseeritud papagoil kongist kongi lennata. Nad oleksid pidanud kõike proovima, et teineteisega kokku leppida saada, sest kui inimesed omavahel kokku leppida ei suuda, siis jääb see alatiseks nii, et nad hoolitsevad oma kasu eest ja suurendavad seejuures kahju kõigi jaoks."Vaatluste põhjal, mille me viisime läbi planeedi Yer umbes 10000 pöörde vältel, soovitame me tungivalt seda planeeti ning selle elanikke Ühinenud Päikesesüsteemidesse mitte vastu võtta.
Yeril on liik elanikke, kes peavad end intelligentseteks ning kes on viimase miljoni pöörde vältel tohutult paljunenud ning levinud üle kogu planeedi - niinimetatud ninid, inimesed või orangid. See liik, mis pärineb algselt puuelanikest, peab end küll intelligentseks, ent sellegipoolest ei ole hetkel olemasolevad kuus miljardit nini võimelised oma käitumist mingilgi viisil mõistlikult kooskõlastama. Sageli hävitavad ühed selle, mida teised loonud on, nad võtavad üksteiselt ära toidu ja rõivad. Nad toodavad küll asju, mis peaks nende elu kergemaks ja ilusamaks muutma, ent seejuures hävitavad ja mürgitavad nad oma planeedi atmosfääri, vett ja pinnast ning teevad seeläbi oma elu jällegi lõputult raskemaks. Üks hirmsaimatest nuhtlustest, mille all nad kannatavad, on üks tava - või tuleks seda pigem haiguseks nimetada? - mida nad kutsuvad wojna, war, Krieg või guerra. Kui puhkeb wojna, lähevad suured ninide grupid üksteisele kallale ja hävitavad üksteist vastastikku. Nad hävitavad "vaenlaste" elupaigad ja toiduvarud ning piinavad üksteist kõige jubedamal kombel. Meie uurimismeeskond püüdis välja selgitada, miks nad seda teevad. Ninid ise on selles küsimuses täiesti erinevail seisukohtadel. Kummaline on, et nende seas leidub väga palju sääraseid, kes ei tunnusta seda julma kommet ning kelle jaoks on tegu suurima õnnetusega, mis ninkonda tabada võib. Teised seevastu armastavad wojnad, nad jutustavad sellest või vaatavad selleteemalisi liikuvaid pilte. Need ninid, kes wojnad eitavad, peavad wojna põhjuseks erinevaid asjaolusid. Mõned peavad seda lihtsalt suurt gruppi nine tabavaks hullusehooks. Teised arvavad, et ninid kannavad endas niiöelda kaht erinevat hinge, üht head, mis teisi nine armastab ja üht kurja, mis teisi nine vihkab. Kolmandad arvavad omakorda, et wojna pole küll ilus, ent kahjuks vahetevahel vajalik. Sageli juhtub nii, et kaks gruppi nine alustavad üksteisega wojnad ja kumbki grupp ütleb: "Jaa, meie ei taha seda wojnad, aga teised kahjuks sunnivad meid selleks."
Meie uurimisgrupp kaldub arvamusele, et ninide põhiprobleemiks on asjaolu, et nad ei suuda suurte gruppide tegutsemist omavahel kooskõlastada. Näib, et nad ei ole veel üldse taibanud, et nad pole üksikolendid, vaid on seotud üksteise ja kõikide teiste planeedielanikega. Et ninidele selgeks teha, mida sellega mõeldud on, võiks näiteks tuua kaks yerielanikku, keda mõned ninid härgadeks nimetavad. Kui rakendada kaks neist härgadest ühe sõiduki ette, mida mõned Yeril vankriks kutsuvad, ning kui üks härg veab põhja poole, teine aga hoopis läände, siis liiguvad nad mõlemad loodesse, kuigi see ei olnud kummagi soov. Ninid ei ole siiani aru saanud, et nad on kõigi ülejäänute kuue miljardi niniga nii tihedalt seotud nagu need kaks härga vankri ees. Ent ninide tegemised on palju keerulisemad kui vankrivedamine, ning kuue miljardi elaniku käitumise tulemust on muidugi raskem ette aimata kui kahe härja teekonda. Siiani näib, et ninide intelligentist selleks ei piisa.
Järgnevalt meie uurimisgrupi aruanne wojna tekkimise kohta planeedil Yer.
Paljude, paljude tuhandete planeedipöörete eest, kui ninid elatusid veel metsades korilusest ja küttimisest, ei tundnud nad veel wojnad.
Ninid elasid tookord väikestes gruppides koos ja uitasid mööda metsi. Sellised grupid koosnesid vaid kuue- kuni kaheksakümnest ninist, võib-olla kümnest-viieteistkümnest niinimetatud perekonnast.
Igal grupil oli kindel jahiala, mille nad aasta jooksul marjade ja viljade, seente ja juurikate, tigude ja konnade ning loomulikult jahiks sobilike metsloomade otsinguil läbi rändasid. Ühel alal, näiteks ühes mägiorus elasid vaid mõned üksikud sellised grupid, võib-olla kolm, kõige rohkem neli. Suuremat gruppi inimesi ei suuda mets toita. Nendel ninidel ei olnud ei kuningaid ega pealikke, ei kohtuid, politseid ega vanglaid ning neil polnud seadusi. Milleks? Kui keegi tegi midagi, mis teistele ei sobinud, siis võisid nad õhtul tule ümber istuda ja sellest rääkida. Kui nad tahtsid gaselle küttida, siis järgnesid nad oma parimale kütile. Ent kui jõudis kätte aeg korjata metsmesilaste mett, siis järgnesid nad sellele naisele, kes teadis mesilastest kõige rohkem. Ning kui tuli ette mõni tüli, siis järgisid nad kõige vanemate naiste ja meeste nõuandeid, sest neil oli kõige rohkem kogemusi. Ninid hoidsid kokku ja jagasid üksteisega kõike, sest teisiti ei oleks nad suutnud ellu jääda.
Kui üks grupp liiga suureks kasvas, moodustati sellest kaks väiksemat rühma ning üks osa hõimust pidi otsima endale mujal uue jahiala. Nii tuli vahel ette, et nad tungisid mõne teise grupi valdustesse. Ja siis võis küll kähmluseks minna. Ent sellised kähmlused lõppesid ruttu. Enamasti oli vast tegu vaid suurema madinaga. Ja niipea, kui üks grupp põgenema pistis, oli võitlus läbi.
Sellised võitlused olid aga erand ja tulid ainult siis ette, kui üks osa nine pidi grupist lahku lööma. Seda ei juhtunud tihti, sest peaaegu kõikide rahvaste juures tundsid naised teatud ravimtaimi, mis lastesaamist takistasid. Nii said naised ära hoida, et grupp liiga suuureks ei muutuks ja jagunema ei peaks. Muidu ei olnud aga võitluseks mingit põhjust. Sellisel ningrupil puudus soov oma jahiala ikka suuremaks ja suuremaks teha. Suuremat jahiala poleks nad suutnud nii või teisiti ära kasutada. Polnud ka mingit mõtet naabergrupile kallale tungida ja seda paljaks röövida, sest röövida polnud midagi. Ninidel oli tollal väga vähe varusid. Nad elasid peost suhu ning korjasid ja küttisid just nii palju, kui palju nad lühikese aja vältel ära süüa suutsid.
Umbes 6000 planeedipööangu eest muutus kliima mõnedes piirkondades, kus Ninid elasid. Erinevus kuiva ja vihmase aastaaja vahel muutus suuremaks ning teatud taimed ei kasvanud enam. Nii kadusid ka loomad, kes olid neist taimedest toitunud. Ent teatud taimed, mille seemneteks olid kõvad terad, edenesid selles kliimas eriti hästi, ning ninid avastasid, kuidas nende taimede eest hoolitseda ja kuidas väikeselt maalapilt palju rohkem saaki saada kui siis, kui lihtsalt ringi lonkida ja süüa seda, mis pihku juhtus. Need ninid ei saanud enam ringi rännata, nad rajasid esimesed külad ja hakkasid talupoegadeks. Ent nad säilitasid paljud oma jahikombed. Nii, nagu nad olid varem ühiselt küttinud, töötasid nad nüüd ühiselt põldudel. Maa ei kuulunud kellelegi - või kuulus kõigile. Kui midagi tuli ühiselt otsustada, siis kogunesid külaelanikud kokku ja rääkisid asja läbi. Nad ei valinud endale juhti, ent kui tuli organiseerida midagi kindlat, näiteks raadata uus metsatükk või ehitada kogukonnahoone või võtta ette jahiretk, siis palusid nad mõnd meest või naist, kes vastavat tööd oskas, juhtimine enda peale võtta. Nii oli see ka varem olnud. Mehed käisid ikka veel üha napimaks jäävaid metsloomi küttimas ning suurema osa põllutööst tegid naised. Ent kuna peamised toiduvarud tulid põllult, siis kehtis naiste sõna sageli meeste omast rohkem.
Talupojaelul olid omad eelised ja puudused. Teravili oli muutunud tähsaimaks elatusallikaks. Kui ninid veel korilased ja kütid olid, polnud sest suuremat lugu, kui üks taimesort mõnel aastal ei edenenud. Metsades oli tuhandeid teisi. Ent nüüd pidid põllupidajad põuastel aastatel nälga kannatama. Samuti oli talupoegade toit muutunud ühekülgsemaks, nende hambad jäid üha viletsamaks ja nende lapsed väiksemaks. Ning töö oli raske ja üheülbane, elu ei olnud enam nii vaheldusrikas ja põnev kui varem. Ent tagasiteed ei olnud enam. Juba üksi selle pärast, et kütid ja korilased vajavad eluks palju suuremat maa-ala kui talupojad.
Uueks küljeks oli see, et ninid ei elanud enam peost suhu. Nad tootsid rohkem, kui nad kulutasid. Nad võisid varusid koguda. Nii oli neil üht-teist mustadeks päevadeks, kindluspolster võimaliku põua või üleujutuse puhuks. Ning kui varud olid piisavalt suured, siis võisid nad osa sellest ka tulevikku investeerida. See tähendab, et kui neil oli piisavalt vilja salvedesse kogutud, siis võisid nad näiteks järgmisel aastal mõne põllu võrra vähem vilja maha külvata. Üks osa rahvast võis selle asemel niisutuskanali kaevata, nii et ülejärgmisel aastal tuli saak veelgi rikkalikum ning ülejäägid olid veelgi suuremad. Siis võisid nad endale elu mõnusamaks teha või siis investeerida ülejäägid omakorda millessegi muusse. Kui põldude harimiseks ei olnud enam vaja kõigi elanike abi, siis võisid ühed spetsialiseeruda sepatööle ja teised pottsepaametile ja nii edasi. Nad võisid neid kunste edasi arendada ja see lihtsustas omakorda järgnevatel aastatel kõikide ninide tööd. Samuti võisid mõned spetsialiseeruda ravitsemise, palvetamise või lauludeloomise peale. See ei suurendanud küll varusid, ent muutis elu kõigi jaoks meeldivamaks ja rikkamaks. Nii tehti aegamööda edusamme, valmistati ehteid, maaliti pilte ja raiuti skulptuure, loodi laule ja jutustusi, rõivad muutusid kaunimaks ja tantsud keerulisemaks. Elu oli rahulik.
Teistes piirkondades järgnesid kütid kabjaliste karjadele. Gasellid, hirved, lambad ja kitsed sõid talvel tasandikel, suvel kõrgendikel. Kütid järgnesid neile nende rännakutel. Tasandikel leidsid nad datleid, nõlvadel tammetõrusid, mandleid ja pistaatsiapähkleid, kõrgustikel õunu ja pirne. Metsikud viljasordid küpsesid erinevatel aastaaegadel erinevatel kõrgustikel. Mida paremateks küttideks inimesed muutusid, seda täpsemalt võisid nad saagiks sobilikke loomi välja valida. Kui nad tapsid peamiselt noori sokke ja jäärasid ning säästsid emasloomi, siis paljunesid karjad kiiremini. Kütid tapsid karusid, hunte ja rebaseid, et nood karjadele kahju ei teeks. Nad ajasid karjad kohtadesse, kus nad neid paremini kaitsta said. Lambad ja kitsed ei olnud nii pelglikud kui gasellid ja hirved, nad harjusid inimese pideva juuresolekuga kergemini. Nii järgnesid kütid neile parema meelega. Ning küttidest said karjased.
Karjaserahva elul oli küttide varasema eluga veel palju sarnaseid jooni. Nad rändasid endiselt aastaringselt mööda karjamaid ning loomulikult küttisid nad ka loomi, kes end kodustada ei lasknud. Et küttimine oli ikka enam meesteasjaks muutunud, siis lugesid mehed loomakarju oma omandiks ning nõnda maksis karjaste juures meessoost ninide sõna naiste omast rohkem.
Karjased ja talupojad said muidugi peagi kokku. Kummalgi oli midagi, mida teine vajas. Karjased võisid saada talupoegadelt teravilja ja leiba, savist potte ja muid asju. Talupojad said selle eest liha, nahka ning metsikuid vilju ja pähkleid.
Ent ühel päeval avastas üks karjasepealik, kes oli ka suur kütt, et talupidajatelt võis ka niisama mõndagi ära võtta - ilma neile midagi vastu andmata. Talupojad, kes ei olnud enam jahipidamisega harjunud, ei olnud kuigi head võitlejad. Karjased seisid vanale kütielule veel palju lähemal. Nende jaoks kujutasid talupojad endast pelgalt uut metsloomaliiki. Ja nii harjutasid nad endale külge kombe, korrapäraselt talupoegadele kallale tungida ja neid paljaks röövida. Mitte, et te arvaksite, et nad olid järsku halbadeks ninideks muutunud. Nad jäid lihtsalt oma harjumuspärase töömeetodi juurde ja suunasid oma tähelepanu nüüd uuele ulukiliigile - talupojale koos kõigi tema pudulojuste ja viljavarudega. Omavahel jäid karjased sõbralikeks nagu muiste, nad jagasid omavahel saaki, ajasid koos omi asju ja olid laste vastu kenad. Nad olid kütid, mitte sõdalased, ja sellegipoolest tõid nad nad wojna ilmale.
Kuidas oli neil võimalik talupoegade küla ikka jälle rünnata ning lagedaks röövida? Seepärast, et talupojad suutsid rohkem toitu toota, kui neil endil tingimata vaja oli. Kui kütid ei rüüstanud mitte kõiki küüne, kui nad ei võtnud kaasa kõiki lambaid ja sigu, kui nad ei pistnud põlde põlema, siis võisid talupojad kuidagi järgmise lõikuseni ära elada. Ja siis oli jälle üht-teist salves, mida kütid röövida võisid. Aja möödudes sõlmisid kütid talunikega koguni lepingu - kui talunikud annavad neile vabatahtlikult vilja ja liha - seda nimetati andamiks -, siis ei ründa karjased neid enam, vaid hoopis kaitsevad neid. Nii said küttidest valitsejad ja sõdalased ning talupidajatest said nende sulased. Ning nüüd juhtus midagi iseärast - kuigi valitsejad ja sõdalased mingit tööd ei teinud ja peale selle üsna kopsaka osa talunike toodetud varudest maha prassisid, jäi kogukonnale tervikuna suurem hulk ülejääke kui oli talunikele jäänud siis, kui nad veel vabad olid. Talupoegadele jäi nüüd toodetud varudest väiksem osa ja nad tootsid rohkem kui varem. Varem, kui nad olid vabalt oma ajajaotuse üle ostustanud, ei pingutanud nad muidugi oma jõu viimase piirini ning nad olid leppinud kõige hädavajalikumaga, mida üks nin vajab. Milline terve mõistuse juures olev nin teeks seda? Aga just selleks sundisid neid nüüd nende valistejad - nad pidid viimase piirini pingutama ja kõige hädavajalikumaga leppima.
Ja kuna see sõdalaste-talupoegade kogukond tootis rohkem varusid kui ükski teine kogukond, siis võidi siin rohkem niisutuskanaleid ehitada, rohkem tööriistu valmistada, rohkem avastusi teha kui kusagil mujal. Suudeti ehitada rohkem relvi ja paremaid kindlustusi ja võidi ka rohkem templeid ehitada ja rohkem preestreid ülal pidada kui kusagil mujal. Ühesõnaga - selline kogukond oli kõikidest teistest võimsam, nad paljunesid kiiremini ja võisid seeläbi uusi kogukondi alistada ning suruda neile peale sama elulaad.
Varasematel küttidehõimudel ei olnud iialgi olnud soovi oma jahiala suurendada. Nad ei oleks seda ju üldse ära kasutadagi suutnud. Samuti polnud talupoegadel olnud soovi oma maad suurendada. Nad ei oleks seda ju harida jõudnud.
Ent uutel valitsejatel oli soov alistada ikka enam külasid. Sest mida rohkemate külade üle nad valitsesid, seda enam andamit nad said, seda rohkem võisid nad kulutada parandusteks, mis nende võimu veelgi tugevdaksid. Peagi oli ju ka mujal sõdalaste-talupoegade kogukondi, kelle pärast nad valvel olema pidid. Ja nii muutus sõda tavaliseks elukorralduseks, isegi harjumuseks.
Võtkem see kurb lugu kokku: Paikades, kus ninid olid vabad, kasutasid nad tööst vabaksjäävat aega asjadeks, mis elu ilusamaks tegid - musitseerimiseks ja tantsimiseks, lugude jutustamiseks, ehete valmistamiseks, rõivaste kaunistamiseks või kehamaalinguteks.
Paikades, kus ninide üle valitsesid sõdalased, sunniti neid tootma võimalikult palju toiduaineid, et teised omakorda metalli kaevandada ja relvi valmistada, kaitsemüüre ja kindlusi ehitada saaksid, kõiki selliseid asju, mis ninidele õigupoolest ainult vaeva ja valu põhjustavad. Ent kummalisel kombel olid sõdalaste maades ka rõivad iluamad, ehted väärtuslikumad, skulptuurid suurejoonelisemad ja muusika parem. Kuidas on see võimalik? Kuna kõik need ilsad asjad olid ju ainult valitsejate jaoks. Sõdalased tõid oma paleedesse parimad kunstnikud, pakkusid neile hõrke roogi, ilusaid maju ja rõivaid, nii et nad võisid päev läbi üksnes oma kunstide täiustamisele pühenduda. Lihtsate ninide jaoks ei olnud mingeid kunste.
Vabade ninide juures olid igas külas muusikud ja ehetevalmistajad, aga nad olid samal ajal ka talupidajad ning neil polnud nii palju aega oma oskusi lihvida.
Niisiis oli sõdalasrahvas enamasti rikkam, kui vabade ninide rahvas seda olla võis. Ent seda üksnes selle pärast, et suurem osa sõdalasrahva nindest elas vaesuses ja teadmatuses ja selle päarast, et ainult valitseja ja tema sõdalased rikkuste üle käsutasid. Seepärast olid aga sõdalased tugevamad kui vabad ninid ning võisid neid endale allutada.
Nii sai Yerist maailm, kus võideldi, rööviti ja rõhuti üksteist vastastikku. Läbi ei löönud mitte see elulaad, mis enamikele ninidele kõige rohkem lõbu pakkus, vaid elulaad, mis tõi enim varusid ja võimaldas kiireimaid edusamme.
Kuhu see viis, seda käsitleme me veel lühidalt ühe piirkonna varal, mida nimetati Imperium Romanum`iks ehk Rooma riigiks.
Sõjavürstid said peagi jaole, et nad võivad veelgi rikkamaks saada, kui nad võidetud vaenlased orjadeks teevad. Orjal ei olnud enam üldse mingeid õigusi, ta pidi töötama nagu loom ja teda koheldi sageli halvemini kui looma. Mõistagi töötab ori ainult siis, kui teda selleks sunnitakse. Ja mõistagi ei ela ori, keda koheldakse halvemini kui looma, kuigi kaua. Ent sellest pole midagi, sest alati võib ju uusi sõdu alustada ja uusi orje kinni võtta. Roomas läks see peagi nii kaugele, et ükski vaba roomlane ei tahtnud enam tööd teha. Töö oli orjade pärusmaa. Rooma riik pidas alalõpmata sõdu, et saada ikka rohkem ja rohkem orje, kes pidid ära tegema kogu töö ja toitma riiki. Vabad roomlased olid kõik kas sõdurid või töötud päevavargad, välja arvatud mõned vähesed, kes olid keisri ametnikud või maa- ja orjadeomanikud. Rooma riik pidas alalõpmata sõdu ja laienes üha. Rooma valitses maailma. Ent ühel päeval varises riik kokku. See oli nii suureks paisunud, et rooma sõduritest ei jätkunud tohutute piiride kaitseks ja samaaegseks orjadel silma peal hoidmiseks kogu riigis. Olukord jõudis punktini, kus sõda ei tugevdanud enam riiki, vaid nõrgestas seda niivõrd, et see hävis.
Teised riigid tõusid Rooma asemele, tekkisid teised kooselu vormid. Ent üks jäi samaks - läbi ei löönud mitte need kooseluvormid, mis olid inimeste jaoks meeldivaimad, vaid need, mis tõid kõige enam rikkust. Need riigid või maad, kus toodeti kõige enam varusid, suutsid alati teisi alistada ja neile oma eluvormi peale suruda. Selles osas ei ole midagi muutunud ning seepärast ei ole wojna ka tänaseni ninide elust kadunud. Tänaseni kulutavad nad suurima osa oma varudest uute ja veelgi paremate relvade tootmiseks. Praeguseks omavad nad relvi, millega nad võiksid kõik elava oma planeedil hävitada. Seepärast on nad muutunud kogu planeeti Yer ähvardavaks ohuks.
Alles siis, kui ninid mõistavad, et wojna ja rõhumine toovad üksnes näilist rikkust, alles siis võivad nad leida uue kooselu vormi. Selleks peavad nad aga aru saama, et tõeline rikkus ei seisne võimalikult paljude asjade omamises, mille abil saab toota võimalikult palju asju ja nii edasi. Tõeline rikkus võib selle planeedi elanike jaoks seisneda ka üksnes selles, et võimalikult paljudel ninidel oleks võimalikult palju aega musitseerimiseks, tantsimiseks, üksteisega lobisemiseks, mängimiseks, luuletamiseks, maalimiseks, jutustamiseks, sportimiseks, ühesõnaga elu kaunimaks muutmiseks. Muidu võib juhtuda, et wojna hävitab kogu nende planeedi, nagu see hävitas kunagi Rooma impeeriumi.
Igal juhul on ninide Ühinenud Päikesesüsteemide Liitu vastuvõtmine senikaua täiesti välistatud - selline on vähemalt meie uurimisgrupi arvamus - kuni nad pole hakanud mõistma suure inimgrupi kooselu lihtsamaid põhireegleid.
Nüüd viimaks tahan ma täiesti avameelne olla. Just nüüd, kus paljud nagu kassid ümber palava pudru käivad, kus keegi ei ütle, mida tegelikult mõtleb, sest see "ei sünni", sest see oleks traditsiooni vastu, sest see riivaks mälestusi, mis peaksid pigem unustusse jääma, just siis on vaja, et keegi ükskord avameelselt välja ütleb, kuidas asjad tegelikult on.
Muidugi on välismaalased, ka välismaalased lõunast ja idast, samuti inimesed. Seda ei eita ju keegi. Muidugi on neil silmad, suu ja nina nagu meilgi, nad tunnevad armastust ja hirmu nagu meie, nad on andekad või rumalad nagu meie ja nii edasi ja nii edasi. Muidugi leidub nende hulgas samamoodi nagu meie hulgas korralikke ja vähem korralikke, ja kui nad on üles kasvanud korraldatud oludes, siis pole nad kuritegelikumad kui meie.
Aga asi ei ole ju üldse selles. Asi on selles, et meil tuleb siin midagi kaitsta. Meil tuleb siin meie kultuuri kaitsta, ja me peame siin meie heaolu kaitsma, ilma milleta nimelt seda kultuuri olemas ei oleks. Tõsiasi on ju, et me elame ühes maailma rikkaimas riigis. (Ja see kehtib kõigi kohta, kes seda teksti siin lugeda oskavad, sakslaste kohta samuti kui sveitslaste ja austerlaste kohta.) Meil on siin heaolu ja sotsiaalne kindlustatus, millest kreeklased või poolakad oma kodudes ailnult unistada võivad. Etiooplased või kolumbialased ei oska seda endale isegi mitte ette kujutada.
Vaadakem faktidele näkku - kuuest miljardist inimestest sellel maakeral elab ainult üks miljard "tööstusriikides". Ja nende hulka kuulume just nimelt meie. Meie, inimkonna rikkaim kuuendik, omame neli viiendikku Maa rikkustest! Me tarvitame 70% energiast, 60% toiduainetest, 85% puidust sellel maakeral. Mis saab siis, kui teised tulevad ja oma osa nõuavad? Hetkel on neid üks või poolteist miljonit vaest vennikest, kes poliitilise tagakiusamise, sõja või nälja eest meie juurde põgenevad.
Olgu. Aga seal vaatavad mitte miljonid, vaid paar miljardit vaest vennikest kadedusega meie heaolu poole!
Meil, rikkaimal kuuendikul, on kuuskümmend korda nii palju vara kui vaeseimal kuuendikul... See tuleb endale igasuguse valehäbita selgeks teha. Üks sakslane tarvitab sama palju naftat kui kümme Musta Mandri elanikku. Üks sakslane paiskab õhku sama palju CO2-te kui 65 musta. Meil tuleb kahe elaniku kohta üks auto, lapsed kaasaarvatud, Indias tuleb üks auto 455 inimese kohta. Kui nemad kõik ka nii nagu meie elada tahaksid, siis võiksime me selle planeedi kinni panna, seda juba muuta ei saa! Maailmas ei ole lihtsalt nii palju naftat, et mustad ja hiinlased ka kõik autoga sõita saaksid. Need on faktid!
Kõik, kes tassi kohvi juures meelsasti õiglusest räägivad, peaksid selle üle järele mõtlema, kui palju nad kohvi eest maksid. Kümne aasta eest said mustad või indiaanlased meilt 13 000 koti kohvi eest vastutasuks lokomotiivi. Nüüd peavad nad meile, kui nad üht lokomotiivi osta tahavad, 45 000 kotti andma. Ei saa ju väita, et see meile kahjuks tukeb. Oma odavast kohvist ei taha me keegi loobuda. Kui paljud neist, kes nii meelsasti õiglusest räägivad, ostavad vabatahtlikult kallist kohvi kolmanda maailma toetamiseks ettenähtud kauplustest? Kes küsib odavat india puuvillast pluusi või nägusat siidrätikut ostes, kas need asjad mitte selle pärast nii odavad pole, et neid toodetakse laste tööjõudu kasutades?
Ei, meile kõigile on oma nahk kõige kallim, me kõik mõtleme esmalt iseenda tulevikule, omaenda perekonnale. See on ju igati loomulik. Hindud või hiinlased ei teeks samuti teisiti, kui nemad oleksid maailma juhtivad rahvad. Ärgem petkem end - kogu meie maailmakorraldus tugineb valgete ülemvõimul. Kus asuvad tööstusmaad? Põhja-Ameerikas, Euroopas, Austraalias, Lõuna-Aafrikas, Jaapanis; Venemaad ei saa saa juba üldse mitte nende hulka lugeda. Praktiliselt on need kõik valged, jaapanlased välja arvatud.
Ja tööstusmaad teevad selleks absoluutse iseenesestmõistetavusega kõike, et oma ülemvõimu maailmas kaitsta. Tänapäeval eelkõige poliitiliste ja majanduslike vahenditega. Me ei kaitse ju mitte ainult oma riigipiire vaesete maade põgenike eest, me kaitseme ka oma turgu nende toodete eest. Me ei nõua näiteks töötlemata puuvilla pealt kaugeltki mitte nii kõrget tollimaksu kui valmis tekstiilide pealt. Me laseme neid meile kakaod sisse tuua, ent mitte mingil juhul valmis sokolaadi. Me peame lõppude lõpuks oma tekstiili- ja sokolaadivabrikuid konkurentsi eest kaitsma. Tegelikkuses ei peaks me ju sellest üldse huvitatud olema, et need maad seal kusagil lõunapoolkeral omaenese tööstust üles ehitavad, "arenevad". Lõppude lõpuks tahame me neile oma tööstustoodangut edaspidigi kallilt müüa ning neilt odavat toormaterjali osta.
Aga kas neist majanduslikest ja poliitilistest vahenditest - nagu näiteks Euroopa Liidust - piisab alati, et kindlustada meie ülemvõimu maailmas? Kas ei pea need ühel päeval olema ka mitte sõjalised vahendid? Kui punane impeerium kokku varises, tegid mõned teatud aja näo, nagu oleks nüüd igavene rahupõlv saabumas. Aga ettenägelikumatele oli selge, et tegelikkuses ei tule probleemid mitte nii väga idast kuivõrd lõunast. Alates Lahesõjast on see täiesti selge - kui Saddam Hussein üritas Kuveiti oma haardesse saada, siis sai ta meie, rikka viiendiku käest, mööda näppe, mis mühises. Õnneks oli meil tegu ehtsa diktaatori ja ehtsa inimõiguste rikkumisega, nii et keegi ei saa öelda, et meil polnud õigus. Aga mitte ainult Saddam ei saanud näha, mida tähendab tehnoloogiline ja sõjaline ülemvõim. Televisioonisõda näitas kõigile lõunariikidele, kes siin maailmas boss on. Ja sarnase teene osutas meile härra Milosevits, kes on õnneks samuti vaieldamatu diktaator ja sõjaroimar, nii et keegi ei söanda meie peale näpuga näidata ja meid selles süüdistada, et me oma vastuvõetamatute ultimaatumite ja teiste diplomaatiliste tegude ja tegematajätmistega selle sõja kaaspõjustajateks olime. Sest need sõjad olid lõppkokkuvõttes meile vajalikud.
Ärgem petkem iseendid! Ärgem petkem iseendid selles osas, millise pilguga teised meid näevad - igaüks meist võib osta keset külmimat talve pooleteise marga eest Kolumbiast pärit nelgiõie. Ja mis siis, küsib mõni? Iga päev lendavad lennukid pool ilma läbi ainult selle pärast, et meile maakera teiselt küljelt värskeid lilli tuua! Sellist luksust ei saanud endale lubada isegi mitte keisrid Vana-Roomas. Kas me pole mitte maailma aristokraatia? Meist oleks naiivne endale sisendada, et ülejäänud viis kuuendikku meid armastavad.
Muidugi ei lõika me siin kõik võrdselt oma eelisseisundist kasu. Mõne jaoks jääb alati puudu, sinna pole midagi parata. Me oleme kord juba saavutustele orienteeritud, ning siin kehtivad samad reeglid kui suusavõistlustel - kui üks võistleja on kahe sajandik-sekundi võrra aeglasem kui teine, siis ei ole ta ju ometi selle pärast veel kehv suusataja. Aga medali saavad juba kord ainult kolm esimest, nii on reeglid, ja ülejäänud jäävad tühjade kätega.
Me pole loomulikult mitte ainult saavutusühiskond, vaid ka heategevusühiskond, ning meie vaeseimad sotsiaalabisaajad elavad ikkagi veel paremini kui enamik mosambiiklasi. Aga see ei ole tähtis. Lihtsalt on selliseid, kes teavad, et nad ei saa iialgi medalit, nad teavad, et nad ei hakka kunagi edukate ja kuulsate hulka kuuluma. Ja nad on frustreeritud. Sinna pole midagi parata.
Mõistagi oleks kena, kui me võiksime teised väärtused esikohale seada, sõpruse, seltsivuse, huumori või võime rõõmustada ja elu nautida. Aga siis ei oleks me iialgi nii rikkaks saanud, nagu me seda täna oleme, see tuleb endale selgeks teha. Me võlgneme oma heaolu muuhulgas meie väärtussüsteemile, mis asetab edukuse esikohale.
Ja need, kes jäid ilma, kes tunnevad end üleliigseina ja mitte vajatuina, nemad tunnevad end alandatuina ning keevad vihast. Kas nemad ei ole samamoodi kui teised valged, eurooplased, sakslased, tööstusriikide kodanikud? Kas nemad ei kuulu siis sellesse gruppi, kes peab end maa soolaks? Miks siis just nemad mitte?
Muidugi ei saa need, enamasti noored inimesed, aru, miks me laseme end ühelt poolt oma majanduslikes ettevõtmistes humanitaarsetest kaalutlustest ainult äärmiselt piiratud osas mõjutada, ning miks me teisalt siiski ühele - sisuliselt kaduvväikesele - inimgrupile humanitaarabi anname. Nas kaalutlevad - kindlasti lihtsustades - järgmiselt: kui me võtame riiklikul ja majanduslikul tasemel teiste rahvaste suhtes sisse hoiaku, nagu oleks me isandad, miks ei tohiks me siis seda teha ka võõraste rahvaste üksikute esindajate suhtes, pealegi veel omal maal?
Neil jääb kahe silma vahele, et teatud humaansuse alammäär on meie imidzile maailmas hädavajalik, ning see aitab sel moel loomulikult kaasa ka meie majanduslikule edule. Neil jääb ka märkamata, et selle humaansuse jaoks tehtavad kulutused (kui me neid muidugi ka meelsasti ülistame) pole tegelikkuses kuigi suured. Ainuüksi see kasum, mida Saksa pangad teenivad arengumaade poolt tagastatavate laenude intresside pealt, on neli- või viis korda suurem, kui toetussumma, mida Saksa valitsus maksab põgenikele ja asüülitaotlejatele. Niikuinii on meil 1000 elaniku kohta ainult 3 põgenikku, sellal kui näiteks selline riik nagu Malawi peab toime tulema 105 põgenikuga 1000 elaniku kohta. 85% maailma põgenikest jääb õnneks niikuinii Kolmandasse Maailma.
Sellegi poolest tuleks ehk nende üliagarate, radikaalsete noorte inimeste suhtes olla arusaavam ning mitte tembeldada neid kõige täiega paremäärmuslasteks ja neonatsideks.
Muidugi on ebadelikaatne põgenikelaagreid põlema pista või "värvilisi läbi peksta". See on primitiivne ja toores. Eelkõige kahjustavad sellised äärmuslikud aktsioonid meie rahvusvahelisi suhteid ja seeläbi otseselt meie ekspordihuvisid. Ent nende rumalate ja - ma kordan - absoluutselt põlastusväärsete liialduste taga peitub ometi ka üks kujutlus, üks täiesti realistlik mõte, et me vajame lõunariikidest tuleva tormijooksu tõkestamiseks kaitsevalli.
Muidugi tuleb korrarikkumisi tõkestada. Kord peab olema kaitstud. Teisalt peame me aru saama, et nendes korrarikkumistes väljenduv põhihoiak on täiesti eluterve ning meie poliitilise ja majandusliku võimupositsiooni loogiline jätk. Ja võib-olla, isegi väga suure tõenäosusega, hakkab meil seda põhihoiakut kunagi veel palju suuremas ulatuses vaja minema kui täna - kes võiks öelda, et me ei ole sunnitud ühel päeval oma saavutusi, oma positsiooni maailmas ka mitte sõjaliste vahenditega kaitsma? Kui asi ükskord tõsiseks läheb, kui osutub vajalikuks meie kultuuri, meie väärtusi ja mitte viimases järjekorras ka meie heaolu ja meie ülemvõimu maailmas viimase jõuga kaitsta, siis on see ainult sel juhul võimalik, kui inimeste peadesse ja südametesse on kinnistunud eluterve, jõuline idee "Saksamaa kõigepealt", "Austria kõigepealt", "Euroopa kõigepealt" kui üks meie kultuuri põhiväärtusi. Me peame selle endale selgeks tegema, me ei tohi selles osas ühegi eelarvamuse suhtes silmi kinni pigistada!
Eurooplane
Kohvikus vaieldi selle üle, mida peaks tegema tuumasõja korral. Härra Balaban ütles: "Kui pomm lõhkeb, peaks käima vannis, mähkima end valgesse linasse ja minema aeglaselt surnuaiale!"
"Mispärast aeglaselt?"
"Et mitte paanikat tekitada," ütles härra Balaban.Sellest ajast peale, kui ma lastele raamatuid kirjutan, on alati olnud minu südameasjaks, käsitleda sõja ja rahu keerulist teemat lastele arusaadavas vormis. Mulle näib, et sellest, kui lastele jutustada, et sõda on kole ja rahu palju ilusam, üksi ei piisa. Kuigi see oleks loomulikult juba edusamm võrreldes sõduriseisust ning sõjategusid ülistava noortekirjandusega, mis on ju samuti eksisteerinud. Aga enamik meie laiuskraadi lapsi teavad, et sõda on midagi hirmsat ning et rahu on palju ilusam. Aga kas rahu on võimalik saavutada? Või on sõda ehk paratamatu saatus, mis inimesi ikka ja jälle tabab? Kas ei näita meile mitte ajalootund nagu igapäevased õhtused uudisedki, et sõda on alati ja kõikjal maailmas olnud? Rahu kultuur, teiste mõistmine, konfliktide rahumeelne lahendamine - see on kõik kena ja hea - aga mis siis, kui teised ei taha?
Ma ei suuda endale ette kujutada, kuidas me võiksime sõda inimkonna elust välja juurida, kui me ei uuri põhjuseid, mis sõja esile kutsuvad. Alles siis, kui tuntakse ära haiguse põjustajad, saab tema vastu sihipäraselt ja mõjusalt võidelda.
Ma tegin küll ajalooloengutest ülikoolis sageli poppi, kuid iseenda jaoks olen ma ajaloo uurimist tänaseni jätkanud, sest kirjanikuna on mind loomulikult alati huvitanud küsimus, mis küll määrab inimeste tegemisi ja mõtteid. Aga loomulikult ei saa ma väita, nagu oleksin ma leidnud tarkade kivi ning nagu suudaksin ma oma juttudes lõplikult ära seletada, mis siis ikkagi on sõja põhjusteks. Ja ma ei saa pakkuda ka ühtki valmis retsepti tulevaste sõdade vältimiseks. Ent need jutud püüavad olla siiski enamat kui niinimetatud "mõtteärgitused". Kirjanikud tahavad alati pelgalt mõtteärgitusi pakkuda, aga kunagi peab keegi mõtlema ka hakkama. Jutud, mis ma siia kokku olen kogunud, püüavad näidata suunda, kust võiks edasi mõelda. Nad püüavad edasi anda tunnetust selle jaoks, kust ja kuidas võiks otsida sõja põhjuseid.
Jutt "Unistaja" valmis ühe Ötztali workshop-nädala vältel, mille korraldajaks oli kultuuriinitsiatiivgrupp "Feuerwerk" ("Ilutulestik") ning mis oli pühendatud teemale "Vaba nagu tuul ja pilved". Mina kirjutasin seal lastega "Tuule- ja pilveraamatu".
Jutu "Sinine poiss" kirjutasin ma saksa telekanali ZDF lasteseriaalile "Siebenstein". Ma kirjutasin selle veidi aega peale 1989. aasta "pööret", mil kogu maailm oli haaratud lühiajalisest rahueufooriast. Kui jutt ilmus raamatu kujul, oli Lahesõda juba tegelikkuseks saanud. See jutt räägib hingelisest kalestumisest, mida hirm võib põhjustada. Jutu puänt pole mitte see, et poiss lõpus oma püssi minema viskab, vaid see, miks ta selle minema viskab. "Sa võiksid ehk oma püssi minema visata" ei ole piisav. Kõigepealt peab olema lootus muutusele.
Sarnaseid mehhanisme näitab ka jutt "Porgandiplaneedil". See näitab, kuidas üks kindel kooselu süsteem võib omandada omaette dünaamika, nii et midagi selle juures ümber korraldada muutub väga keeruliseks, ning kuidas isegi neist, kellele süsteemi poolt ülekohut tehakse, selle kaitsjad saavad.
Jutt "Hortuse planeedi kummalised inimesed" räägib lihtsalt sõjapidamise hinnast.
"Sõda Marsil" on katse näidata, kuidas tõsiasi, et igaüks järgib oma - õigupoolest süütuid - huvisid, võib viia tulemusteni, mida keegi ei soovi.
Ka jutt "Ori" räägib sellst, kuidas võib juhtuda, et inimesed loovad süsteeme, mille vangideks nad hiljem ise muutuvad.
Jutus "Head arvutajad" arendatakse antud teemat edasi. Ma kirjutasin selle loo pärast majandusteadlase Mancur Olsoni raamatu "The Logic of Collective Action" lugemist. Selles raamatus peab autor teoreetiliselt võimatuks, et suur grupp "ratsionaalselt enese huvides tegutsevaid isikuid" (see on kaasaegse majandusteaduse lemmikmudel) teeks midagi ühise asja nimel, ning seda isegi siis mitte, kui igaüks neist teab, et ühine tegutsemine oleks kõigile kasulikum. Ta tõestab ka, miks on väiksemate, ülevaatlike gruppide jaoks lihtsam midagi ühise asja nimel teha kui tõesti suurte gruppide puhul.
"Kummaline sõda" näitab passiivse vastupanu üht võimalikku vormi. Milline vastupanuvorm võimalikuks osutub, sõltub muidugi kallaletungijate kaalutlustest. Kui kallaletungijate eesmärgiks on teise rahva lõplik hävitamine, pole võimalik seda vastupanu vormi rakendada. Enamik sõdu peetakse ent siiski selleks, et rahvaid alistada, mitte et neid hävitada.
"Arobanai" jutustab pügmeede elust ja on üks näide korilasnaiste ja küttide eluvormist. See lugu põhineb Colin Turnbulli uurimustel.
"Tähemadu" seevastu on noore asteegi sõdalase lugu ning lugu Asteegi riigi tekkimisest.
Mõlemad lood vastandavad teineteisele üht rahumeelseimat ja südamlikeimat ning üht sõjakaimat ja julmimat ühiskonda, mis sellel planeedil eales on eksisteerinud. Neid peaks lugema koos ning võrdlema elu erinevaid aspekte mõlemas ühiskonnas. Kuidas on võimalik, et sama liigi esindajad võivad nii erinevalt tunda, mõelda ja käituda?
Lugu
"Kaks vangi" püüab selgitada mänguteooriast tuntud
"vangidilemmat", klassikalist mudelit selle kohta, kuidas igati
ratsionaalsest püüdest iskliku kasu poole tõuseb ikkagi kahju kõikidele
osapooltele. Kuni hoitakse kinni selle mudeli tingimustest, ei ole ka võimalik
lahenduseni jõuda.
"Aruanne Ühinenud Päikesesüsteemide Nõukogule" on kõikide teemade kokkuvõte ja näitab ehk seda, millisele äratundmisele jõudis sinine poiss neil aastatel, mil ta uuris läbi teleskoobi sinist planeeti. Selle jutu esialgse versiooni kirjutasin ma samal workshop-nädalal Ötztalis, kus lapsed võisid minult endale jutte tellida. Üks tüdruk, kes kannab juhuslikult sama perekonnanime nagu mina ja kelle eesnimi on Nina, tõi mulle tookord sedeli, millel seisis: "Martin, ütle mulle, palun, miks sõda olemas on." Jutt põhineb muuhulgas Lewis Mumfordi uuringutel ("Der Mythos der Maschine"), aga loomulikult ka minu enda mõtsiklustel. Ma olin varem arvamusel, et kunagi oli aeg, mil inimesed sõda üldse ei tundnudki. Kui ma lugesin Jane Goodalli sulest sõjast simpanside hulgas, pidin ma oma arvamust muutma. Ka korilasnaiste ja küttide (Ma ei kirjuta kahel põhjusel korilasmehed ja -naised ning kütid: 1.: Jahipidamine oli esmajoones meeste ala, ka seal, kus naised jahist osa võtsid, ning 2.: Meeste toodud liha oli küll teretulnud delikatess, ent peamiseks toiduallikaks jäid ikkagi puuviljad, juurikad, marjad, seened jms., mida korjasid põhiliselt naised.) ajastul võis juhtuda, et ühel grupil tuli otsida uus jahiala ning et nad sattusid seejuures teiste valdustesse. Siiski piirdus sõda teise grupi minemapeletamisega. Sõda võis küll ette tulla, ent see ei olnud kultuuri oluline osa. Alles põllumajanduse areng andis inimestele põllupidamise ja karjakasvatamise näol võimaluse varusid koguda, nii et neil jäi üldse sõjapidamiseks aega ning ohvrite poolel olid varud need, mida võis röövida röövitavaid seeläbi tingimata hävitamata. Sõda muutus väljakujunenud ühiskondlikuks korralduseks, sest ta oli vahend, mille abil sai koondada väiksemate inimgruppide varusid ja investeerida vahenditesse, mis tõid endaga kaasa tootlikkuse kasvu ning seega veelgi suurema hulga varude tootmise, mida võis omakorda edasiminekusse investeerida jne. Ning sõda oli hoopis efektiivsem vahend, kui seda oleksid näiteks olnud läbirääkimised ja vabatahtlikud liidud. Seejuures pole otsustavaks teguriks mitte ühe üksiku võimukandja või sõdalase motiivid. Looduses tekivad omadused, nagu näiteks sarved, tänu juhuslikele mutatsioonidele. Sarvede püsimajäämine või kadumine sõltub sellest, kas nad pakuvad oma kandjaile eelisi soo jätkamisel või kujutavad endast hoopis takistust. Mõni pealik võib alustada sõda vihkamisest naabri vastu, võimuihast, usulistel kaalutlustel, puhtast uhkusest, kuhjunud agressiivsusest, seksuaalsest frustratsioonist, millest iganes. Ent pideva institutsioonina võib sõda püsima jääda tänu sellele, et ta soodustab suurtes riikides inimeste kokku koondamist ja võimaldab nii ka nende varude koondamist, sest teisalt nõuab sõda suurelt osalt inimestelt rohkem varusid, kui need oleksid vabatahtlikult nõus ühisesse ettevõtmisse või tulevikku investeerima. Eelised ühiskonna jaoks ei pruugi aga olla sugugi eelised üksikisiku jaoks. Viiesajast vabast taluperest koosnev kogukond on tõenäoliselt õnnelikum kui 100 000-st taluperest koosnev sõjapealiku juhtimise all tegutsev armee. Siiski suutis templite ja preestrikoolidega pealinn, kus uuriti tähtede kulgu, lubada endale ainult riiki, mida valitses sõjapealik.
Agressioon, milleks inimesed võimelised on, on kindlasti eelduseks sellele, et sõdu üldse peetakse, ent see ei ole sõja põhjuseks. Olid Austria-Ungari Keisririigi noored mehed 1914. aastal agressivsemad, kui näiteks 1880. aastal? Või muutus keiser alles vanaduspäevil agressiivseks? Sageli tuleb inimeste agrssiivsust ja nende viha naabrite vastu kõigepealt õhutada, et nad oleksid valmis end või oma lapsi sõtta kiskuda laskma. Ent samas tuleb sõdurite agressiivsust sageli ka ohjeldada. Sellal, kui inimesi kasvatatakse teatud eriüksuste jaoks ühelt poolt raevutsevateks sõdalasteks, nagu näiteks Rohelised Baretid Vietnamis, vajab kaasaegne armee esmajoones inimesi, kes on distsiplineeritud ning käituvad usaldusväärselt, seega inimesi, kes lasevad end nii vähe kui võimalik emotsioonidest juhtida. Inimolendi võime käituda asjalikult, tundetult on ehk veel palju ohtlikumgi kui tema võime agressiooniks. Kui tähtsad ka kõik kasvatusmeetodid poleks, mille eesmärk on agrssioonide vähendamine, võõraste kultuuride mõitsmine, võime lahendada omavahelisi konflikte rahumeelselt - sõja põhjusi ei suuda nad siiski kõrvaldada.
Tööstuslik turumajandus, mis valitseb täna inimeste kooselu meie planeedil, on rohkem kui ükskõik milline varasem ühiskonnavorm tootlikkuse tõusu peal väljas, selle peal väljas, toota veel vähesema tööga veel rohkem kaupu ning investeerida ülejäägid ostekohe jälle tootlikkuse tõusu ja produktiivsusesse. See viib mitte üksnes selleni, et me põrkume peagi planeedi ökoloogilise kandejõu piiridele. Siin peitub ka uute sõdade seeme. Öeldakse, et tulevasi sõdu võidakse pidada napimaks jäävate ressursside, näiteks vee pärast. Ometi on samuti mõeldav, et tulevasi sõdu peetakse suurte majandusblokkide vahel ja selle nimel, kes kellele mida müüa tohib.
Et tulevasi sõdu vältida, peavad 6 miljardit inimest - ja varsti on neid 7 ja 8 miljardit - jõudma uute majandus- ja kooseluvormide osas ühisele seisukohale. Ainult siis, kui nad omavad infot üksteise kohta ja kooskõlastavad omavahel oma tegevuse, võivad nad isikliku kasu otsinguil vältida kahju suurendamist kõigi jaoks. Eesmärgiks ei tohi enam olla mitte pidev tootlikkuse tõus - ikka vähema tööga ikka rohkem toota; inimestevahelise suhtluse peasisuks ei tohi olla mitte esemete vahetus; asjaolu, et esemeid suudetakse valmistada üha vähema töökuluga, ei tohi mitte selleni viia, et toodetakse ikka enam ja enam esemeid, vaid et inimesed saaksid vabanevat aega kasutada sotsiaalsete teenuste omavaheliseks vahetamiseks - kunst, meelelahutus, hoolekanne, ravimine, õpetamine, uurimine, sport, filosoofia...
Select afterword failed: Table 'at27023_peaceculture.Texts' doesn't exist